Pühapäev, 30. oktoober 2016

Mida me jälle siin farmis teeme?

Tsau,

kõigepealt uudised kuidas Raimol eelmisel nädalavahetusel Melbourneis Austraalia meistrikatel läks. Ta sai ju põhivõistlusele edasi aga teisel päeval pidi kohaga 16 parima hulgas leppima. Mängis ise halvasti ja selle tasemega mängus ühest veast piisabki et kiid kotti tagasi pakkida ja koju minna. Nüüdseks on tal piljardist mõneks ajaks kopp ees, sai ju iga nädalavahetus võistlustel käidud. Saab muid asju ka teha :)

Jõudsime 24ndal farmi tagasi. Kes selle blogi uued lugejad on, siis ütlen et oleme siin juba teist korda. Eelmise aasta farmitöö kohta saab lugeda siit:  http://raimojajanneau.blogspot.com.au/2015/10/too-pildis.html
Otsustasime juba eelmine aasta kui siin töö lõpetasime et tahaksime see aasta ka kindlasti siia tagasi tulla. Siin omaette majas elades harjub ära selle luksusega :D Ja kui farmerid on ka ilmselt Austraalia kõige ägedamad inimesed siis tõmbab nagu magnetiga siia tagasi küll. See aasta on muidugi olud natuke teistsugused kuna me teame mis töö osas ees ootab ja suurema osa sigadustest saime eelmisel aastal juba ära tehtud.
24ndal lendasime Perthi ja Murray ja Raelene tulid mõlemad meile järgi. Ostsime linnast kõik vajalikud asjad juba ära, et õhtul ei peaks hakkama enam kuskile sõitma. Farmeritega tegime kokkuleppe et me ei pea farmi jaoks autot ostma vaid saame kasutada mõnda nende masinatest. Nad olid ostnud päkkerite Ford Falconi millega Raelene sõidab aga teades neid ma usun et nad ostsid natuke selle meie pärast ka sest raha neil on, miks nad peaks mingi romu endale ostma :D Nii et selle autoga võime sõita kui vaja poodi minna näiteks. Töö ajal sõidame ikka kastikaga millega eelmine aastagi ringi paarutasime.
Kui nad meid lennujaamast peale võtsid, saime kaua oodatud tugevad kallistused tehtud ja farmi poole sõit hakkas pihta. Midagi muutunud pole, ikkagi siinpool Austraaliat on inimesed palju sõbralikumad kui teisel pool. Murray ja Raelene on ka ikka samaägedad ning nagu arvasime, hakkas kahe tunni jooksul farmi sõites korralik rõvetsemine ja ropendamine pihta :D Nendega ei saa teistmoodi, kõik jutud keeratakse naljaks :D
Praegu nädal aega saime puhata. Ei osanud olla alguses üldse, kuidagi harjumatu oli. Arvame et olime linnaeluga juba nii ära harjunud et imelik oli siin vaikuses olla kus kõige rohkem näeme kaheksat inimest korraga. Farmerid said aru ka et me ilmselt väsinud ja tahame sisse elada, nad ei hakanud meid iga päev tüütama oma tegemistega. Nüüd on juba parem :)
Homsest peaksime mingid tööd juba saama, Murray ütles et leiab meile igasuguseid vastikuid asju teha kui raha teenida tahame. Me niisama passida teist nädalat küll enam ei viitsi.

Sai siin juba korralikult naerdud. See pere ikka ei muutu, huumorit on neile kuhjaga antud. Näiteks Sarra ja Jarradi lapse Hunteri pissiseid mähkmeid üksteisele näkku visata on nende jaoks väga naljakas ja okei :D

Kuna siin on soojem kui teisel pool Austraaliat siis tahtsime seda vabat nädalat ära kasutada ja kuskile randa minna. Läksime Moore jõe äärde kus on jõgi ja ookean liivavalliga eraldatud. Mõte oli muidugi sinna karavaniparki telgiga ööseks ka jääda aga kuna oli väga külm tuul siis oleksime ära külmunud. Hea et ei jäänud ka, öö ja järgmine hommik olid tormised ja ranniku ääres oli veel eriti.
Aga sellegi poolest saime üle aasta jälle Lääne-Austraalia randa nautida. Paar pilti ka:







Täna käisime siit poole tunni kaugusel Bindoonis kus pidi olema turg. Lootsime värskeid puu-ja juurvilju saada aga pakkuda oli vaid apelsine mida mitu kotti võtsime. Pidime ikkagi Northamisse sõitma ja sealt tavapoest kõik värske ostma. Vaba päev nii kui nii, võis sõita küll. Sain ka rooli üle pika aja. Viimati kui autoga sõitsin oligi eelmine aasta farmis. Sydney on selleks liiga hull, hea meelega käisin jala või sõitsin rongiga.

Muide Murray rääkis ka et see aasta võib viljakoristusega kauem minna, kuni jaanuari alguseni isegi. Eelmine aasta lõpetasime juba ennem jõule. Aga kuna see aasta oli olnud jube kole ja vihmane talv siis nüüd võtab kauem aega et vili kuivaks kuid loodetavasti oleme nädala pärast juba traktoriroolis. Piisab nädalast ajast kuumast ilmast ja hakkamegi tööga pihta. Senikaua teeme nipet-näpet mida nad meile leiavad :)

Siinkohal lõpetangi, uued jutud uuel ajal :)


Laupäev, 22. oktoober 2016

Kahe päeva pärast farmi ja ülevaade tegemistest

Tervitus :)

Kohe asja juurde.
Kõigepealt räägin kuidas Raimol Adeladeis läks kus olid Okeaania lahtised meistrivõistlused 9pallis ja 10pallis. Mõlemal võistlusel sai teisele päevale põhivõistlusele edasi aga siis kaotas esimese mängu. Ise arvas et närvid vedasid alt. Mängis esimestel päevadel väga hästi, sõitis vastastest üle aga teisel päeval ei suutnud enam samamoodi mängida ja kaotas. Ise oli muidugi pettunud sest tal oli reaalne võimalus need mõlemad võistlused kinni panna. Ta on siin kindlasti parimate mängijate hulgas. Minevikus pole mõtet passida, tuleb uued sihid seada ja iga järgmine kord mängida nii hästi kui suudab ja mitte endale liiga palju pingeid peale panna. Potensiaali on palju. Siin teile kaks pilti ka:


Siin pildil on peaaegu kõik meie osariigi mängijad koos.


Ja siin Raimo poseerib.

Sellest järgmisel nädalavahetusel olid Sydneys 10palli meie osariigi meistrivõistlused kus Raimo ennast ikka kokku võttis. Võistlus toimus saalis kus ta koguaeg mängib, seega tunnetus oli kohe hoopis teine ja oli ka tulemustes näha. Kes natukenegi Raimo mängu tunneb, teab et talle meeldib tagant järgi tulla. Finaalis 7:2 taga ja siis tuli 9:7 ette, ei lasnud vastasel ühtegi mängu 7 mängu järjest võita. Siin on Raimol maine et kui oled temast 6:0 ees siis sa ei saa ka kindel olla et võidad :D Kuigi ta niimoodi järgi tuli, pidi leppima ikkagi teise kohaga. Tal oli see võit juba pikemat aega mõttetes, tahtis väga seda võita. Paar pilti ka:


Poolfinalistid.


Finalistid. Naljakas on see et siin keegi ei oska Raimo nime öelda ega kirjutada. Ta on kas Ramio Taasaar, Ramio Teesar või nagu kõigil kergem öelda, Rambo 'eesti terminaator' :D


Dave võitis seekord. Ta on ka väga hea mängija. Pinge pani Raimo talle korraliku peale, kutid teavad et Raimoga mängides ei saa kunagi kindel olla ;)

Vahepeal sai meil üürileping läbi seal korteris kus 17ndast jaanuarist alates elasime. Kolmeks ööks üürisime ühe korteri ja siis olime sõprade juures järgmised kolm ööd. Nüüd 19ndal oli meil mõlemal viimane tööpäev. Lahe et tööle tagasi kutsuti kui jaanuaris Sydneysse tagasi tuleme. On vähemalt kohe töö olemas. 20nda hommikul lendasime Melbourni kuna Raimol täna ja homme Austraalia lahtised meistrivõistlused 8pallis. Täna olid alavoorud kust ta homsele põhivõistlusele edasi sai.
Proovin järgmise postituse kiiremini teha et kogu info ikka meeles oleks ja teile ülevaate anda saaks :)
Siin üks pilt kus nagu ikka Raimo pidi mulle poseerima :D Pilt tänasest võistlusest:


Ööbime siin ühes korteris mille üürisime ja 24ndal on Perthi lend. Päev otsa sõidame ringi ja teeme vajalikud tegevused ära ning ostame vajalikud asjad farmi jaoks. Sama päeva õhtul tulevad farmerid meile järgi ja saab jälle mõnus pull puhkus olema :)
Päris lahe mõelda et juba on farmi tagasi minek ja saame kahekesi elada. Kommuunielu pole ikka meie teema kuigi paljud seljakotirändurid seda naudivad ja ütlevad et see on oluline osa reisimisest. Me vist selles osas väga teistsugused ja üksteise seltskond on alati kõige parem :)

Farmis võib minna kuni detsembri lõpuni. Oleneb ilmast. Kui vihmane suvi siis läheb kauem kuna viljakoristusel peab vili teatud niiskustasemega olema et see üldse vastu võetakse. Aga loodame lõpetada ikkagi selle aastanumbri sees, siis nädalaks/paariks puhkama kas Taisse või Balile ja siis vaatame edasi.

Meil hea meel et Sydneys 9 kuu jooksul väga palju asju kogutud ei saadud. Ühe seljakotijagu asju tuli juurde aga see väga vähe. Kuna mu super töökaaslane prantslanna Roxanne pakkus välja et võime mõned asjad tema juurde viia senikauaks kui ringi reisime, siis see tegi meie olukorra palju lihtsamaks. Tuleme siia tagasi nii kui nii ja tema peab seal korteris elama aasta, nii et ta ei saa kuskile minna ka. Jätsime suure ratastel sportikoti ja väikse spordikoti tema poole. Nüüd on meil ainult Suur kohver ja kaks väikest seljakotti. Mõttetud asjad viskasime kõik ära. Õnneks me mõlemad oleme minimalistlikud ja ei meeldi kui on palju asju, nii et alati on kerge asjadest lahti öelda. Siin pilt meie viimasest hetkest meie elatud maja fuajeest ja kõigist meie asjadest. Vasakult kaks kotti viskasime veel ära:



Mina pole ikka veel joonistada suutnud. Motivaatsioon on täiesti null. Samas nüüd farmi minnes on palju vaba aega kus mul ilmselt see tuju tagasi tuleb. Viimasel ajal Sydneys olles polnud aega enda jaokski, rääkimata joonistamisest. Töötasin 7 päeva nädalas kolm kuud järjest, millest vast 10 vaba päeva sain. Ja pluss muud tegemised, nii et joonistamise jaoks väga aega ei jäänudki. Samas see töö oli nii lahe. Läksin iga päev hea meelega sinna aega viitma ja sain selle eest palka. Kõik on mõistuses kinni kuidas asju enda jaoks tõlgendatakse.

Muid uudiseid pähe ei tule, järelikult sai kõik räägitud.
Aa, ma tahtsin siia panna ühe pildi. Nimelt milline näeb välja meie kõige hilisem õhtusöök. Põhjus miks siia selle panen, on et Raimol on täitsa haige keha :D Tema sööb igasugust jama (just magusat) ja tal on aastaringselt sixpack ja mina kes jälgib toitumist ja olen suhkru täiesti välja jätnud, alkoholi pole poolteist aastat tilkagi joonud, käin trennis ja magan hästi, minul tulevad kõhulihased välja suure vaevaga. Ega ma ei stressa vormi pärast, mul hetkel vast parim vorm mis üldse olnud on aga see on naljakas kuidas tal on ükskõik mida süüa võib ja kui erinevad on organismid. Panen talle juba praegu pinged peale et meie lapsed sünnivad juba lihastes :D


Vasak kauss on minu oma ja parem Raimo. Kus on õigsus siin pildil? :D Pole ju. Aga tal on geenidega hea vorm antud, nii et vabandab välja.

Rääkides toitumisest siis oleme siin enda menüüs 180 kraadi muutuse teinud. Nimelt me ei söö enam midagi loomset. Väga harva satub menüüsse nt kala aga üldiselt oleme täitsa taimetoitlased. Kõik algas sellest kui farmis enda tibu kasvatasime. Mina hakkasin mõtlema et kuidas me ühe üles kasvatame ja teisi sööme. Uurisin üleüldiselt ka kuidas loomsed toidud inimese organismile mõjuvad ja mis mind kõige rohkem seda otsust tegema pani, olid faktid kuidas loomi farmides koheldakse ning miks peab loom andma enda elu, et mina saaks teda süüa. Pluss muidugi loomafarmide mõju loodusele.
Loomsete toitude väljajätmine oli kergem kui arvasin kuna mul kujunes kiiresti välja jälestustunne kui näiteks poes näen lihakäntsakaid. Mina näen nende asemel tapetud loomi kes ei saanud enda kaitseks midagi teha. Raimol see veel nii kaugel ei ole et tal rõve hakkaks aga liigub sinnapoole ja piisab sellest kui ta saab aru mis kogu loomse toidu tööstuse taga toimub.
Mis seda kergeks ei tee, on inimeste väärarusaam loomsete toitude kohta ning selles osas meie seisukohtade kritiseerimine. Me ei võta kunagi midagi isiklikult ja kui inimestele meeldib teistele halvasti öelda siis teeme selles vaid enda järeldused antud inimese kohta, mõttetu on kellegagi vaidlema hakata. Kuid mis imestama paneb on fakt kuidas lihasööjad alati taimetoitlasi halvustavad ise proovimata aru saada. Inimestele meeldib ainult vaielda ja oma arvamust peale suruda. Kahju et vähesed suudavad ka teiste arvamust aksepteerida.
Igatahes mida selle toidujutuga öelda tahan on see, et mina isiklikult tunnen ennast peale loomse toidu välja jätmist kordades paremini. Tervis on parem, maitsemeeled on tugevamad, enesetunne on kergem, vorm on parem ja tunnen et teen head nii enda kui loomade jaoks. Ning ei, meil pole mitte mingi vitamiini või toiduaine puudust. Kui tead kuidas toituda, saab täpselt samamoodi elada ka taimetoitlasena.


Selle jutuga siinkohal lõpetan ning ilmselt järgmine postitus tuleb juba farmis olles.
Tsau ja hoidke ennast :)