Kolmapäev, 9. september 2015

Kodu otsimine

Läks terve nädal et endale kodu leida aga lõpuks saime õhkmadratsilt korralikule madratsile. Või noh mina, kes teab madratsitest kõike, võin öelda et käib kah :D Kuulutuse saime Gumtreest.
Kodu on meil Belmontis mis on kesklinnast bussiga max 10 minuti kaugusel ja Raimol on hea tööle käia-ainult paar bussipeatust vaja sõita.
Pool aastat tagasi ehitatud maja, koos oma vannitoa, jõusaali, sauna, basseini, kahe peoruumi ja mis peamine- piljardilauaga (loomulikult selle jaoks et kui meil üksteisest kopp ette viskab, on Raimol koht kuhu minna :D ) Maksame nädalas 350$, arved ja WiFi sees.
Elame koos ühe teise paariga-inglanna ja prantslasega keda pole veel oma silmaga näinud sest nad juba kell 8 magasid kui me sisse kolisime :)

Täpselt kolm pilti:



Aga muidugi sellise elamise leidmine ei käinud kergelt-vinguv Janne oma villis varvastega oli põhiprobleem. Tõsiselt ka, pole oma 24 eluaasta jooksul õppinud veast, et uusi jalanõusi ei tohi pikale jalutuskäigule jalga panna.
Kuid oli ka tube mis ühe või teise põhjuse pärast ei meeldinud ja tegelikult sai kontakteerutud umbes 20 pakkujaga kuid nendest reaalselt vast 7 võttis ühendust ja vaatamas käisime kuute. Enamus vastuseid mis saime oli ''sorry no couples'' nagu me oleks mingid sead või võtaks 20 elevandi suuruse koha. Ma ei tea miks paare ei taheta. Pakutakse küll double roomi aga ühele inimesele. Ma usun et me Raimoga kahekesi oleme palju tasakaalukamad ja täiskasvanulikumad kui osad noored üksi.

Aga see selleks. Ma räägiks parem kaks huvitavat kogemust kahe toa kohta mida vaatamas käisime.
Üks oli 38-aastane aussist pärit mees. Korterisse sisse astudes tervitas meid mõnus küüslauguhõng mis ulatus ka tuppa mis meid huvitas. Ta oli rõdu kinniseks ehitanud et korterile rohkem ruumi saada. Selle tõttu oli ta pannud pesumasina meie soovitud tuppa, kohta kus kunagi oli rõdu. Ma hakkasin kohe mõtlema, et okei lahe ta käiks meie toast läbi et oma pesu pesta, kuivama panna, ära korjata.. imelik. Ja muidugi kõhe tunne oleks temaga olnud koos korterit jagada kuna ta tekitas minus vähemalt ebamugavustunnet, oli kuidagi krampis nagu temal endal oleks ka ebamubag kui äkki peegeldas mind? Korter oli väga räämas ja ta küsis selle toa eest 285$, no way.

Teine omamoodi elamus oli see kui saabudes maja ette võttis meid vastu 80-aastane Hiina/Jaapani/Filipiinide vanaonu(ei saanud aru kust ta täpselt pärit on), ütles come come ja kutsus tuppa. Teine korrus oli pühendatud palvenurgaks kus olid küünlad, imevidinad mida meie ei mõistnud, hingemattev viirukilõhn(iseenesest mulle viirukid meeldivad aga seda oli natuke palju-maitse asi samas) ja üks naine kes raamat käes seljaga meie poole seisis. Ma tahtsin kohe öelda, hey how are you kuid miski mu sees ütles, et ole täiesti vait. See polnud selline tüüpiline kontakt mis sulle antakse kui Austraalias oled. Jõudes kolmandale korrusele kus oli see tuba mis meid huvitas, tuli ka too naine kohale, ta oli selle mehe elukaaslane. Raske oli nendega jutu peale saada või üldse midagi küsida sest nad oskasid inglise keelt tasemel 'you come, give money, we room you, yes today''. Olime Raimoga selle külastuse ajal üldse kummaliselt vaiksed. Muidu ikka uurisime mis ja kuidas. Ütlesime, et otsustame õhtul. Köögilaua juures võtsime viisakusest naise numbri, et helistada kas soovime tuba. Maja oli väga suur ja ilus kuid seal oleks kõhe elada, ilmselt oleksime ainult enda toas istunud ja poleks julgenud öösel pissilegi minna.
Saates meid ukseni, ütles see naine nagu kirsiks tordile, et ma olen ikka nii pretty ja mu poiss-sõber on ikka nii handsome, see oli kuidagi kohatu peale sellist suhtlust. Ma ei oskagi öelda mis selle külastuse nii imelikuks tegi. Ehk see, et me ei oodanud päris sellist külastust..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar