Teisipäev, 9. mai 2017

Pikk postitus meie tegemistest

Tere siit karskest sügisesest Sydneyst :)
Meil vähem kui kuu pärast talv käes ja peabki saapaid otsima minema. Plätude ja lühikeste riiete kandmise ilmad on peaaegu et möödas ja saab ennast sallide ja kampsunite sisse mässida. Vahelduseks on täitsa mõnus pikke pükse ka kanda ja öösel lahtise aknaga magada, ilma et väljast ainult saunaõhku tuleks, vaid ikka karsket ja värsket külma. Muidugi keset päeva on 20 kraadi ringis kuid õhtud on juba kohati alla 10ne.

Pole teile siia ammu midagi kirjutanud. Eks laiskus ühelt poolt ja teisalt oleme hakanud palju varem magama minema, karud ikka magavad talvel ju rohkem :D nii et une arvelt arvutit lahti ei tee ja lisaks oleme enda arvuti/telefoni kasutamist kõvasti vähendanud. Pole vaja seda ekraani koguaeg :)

Räägime asjalikud teemad ennem ja rohke pildimaterjal pärast :)

Tööl käib Raimo ikka seal samas Sydney raudtee projektil. Pintseldab ja töötleb rööpaid mis uhke. 12-tunnised tööpäevad ja 7 päeva nädalas. Vahel saab vabu päevi ka, muidugi kui küsib, ning munadepühadel sai lausa 5-e päevalise minipuhkuse mis talle vägagi ära kulus sest ta on siin ikka nagu orav rattas olnud. Ärkab hommikul nõks peale viite ja jõuab koju peale kuute õhtul. Pluss teisipäeviti on õhtul jalgpallitrenn, kolmapäeviti viib läbi piljardivõistlust ja eriti nendel päevadel on ta täitsa toss. Nii et need vähesed vabad päevad olen ka mina vabaks võtnud ja oleme nii vähegi kui võimalik linnast välja sõitnud ning päeva looduses veetnud. Sellest natuke hiljem :)

Mina töötan endiselt korealastega, teen oma tax free kõnet ning proovin neile viipekeeles kassas asju selgeks teha :D Ikka veel sama lihtne ning aju kasutama ei pea. Kusjuures see töökoht on päris hea enda tundma õppimise eesmärgil. Nagu eelmises postituses kirjutasin, on kultuurilised erinevused väga suured ning igapäevaselt paneb miski silmad punni mind imestama, kuid tegelikult peaks lihtsalt aksepteerima, et on nii nagu on. Mõttetu üldse reageeridagi kui keegi teine on selline nagu ta on. Me kõik oleme erinevad ning kui ise midagi muuta ei saa, siis pole vaja teemat üles tõstatadagi. Mõnus eneseanalüüsi ja kõrvalt vaatamise töökoht ma ütleks. Iga ebameeldiva asja saab meeldivaks teha. Pigem ongi nii, et kui elus on midagi mis ei meeldi siis tuleb sealt õppida. Mitte et keegi või miski on häiriv, vaid endas on probleem. Tegelegem nendega. Vahepeal jäi see mul unarusse, polnud rahul ühe või teise asjaga kuid olen reele tagasi saanud ning ikka ja jälle tulen järeldusele, ennast tuleb sundida. Meil Raimoga õnneks nii mõistev suhe ka. Omavaheline hõõrumine tekitaks ainult mõttetuid pingeid.
Tööl meil selles suhtes ka tore, et Paula ja Liisiga saab alati nii palju nalja ja eks töökoht ongi oluline pigem inimeste kui töö enda pärast. Poleks neid seal, oleks ma ilmselt juba kuskil mujal.
Nüüd talveperioodil peaks meil tööl vaiksemaks jääma, gruppe tuleb vähem. Mis minu jaoks tähendab rohkem vaba aega aga vähem palka. Meie eesmärkide suhtes pole viimane variant muidugi ideaalne, seega hoian kõrvad-silmad lahti kui mõni tööpakkumine rüppe kukub. Kuna viisa lõpeb 3ndal septembril siis keegi ei taha mind paariks kuuks tööle ka võtta, tööandjatest arusaadav muidugi aga minu jaoks mitte kõige parem. Elab, näeb, päev korraga :)

Hobidest nii palju, et Raimol on oma jalgpall nüüd. Käib teisipäeviti trennis ja laupäeviti võistlustel. Viib läbi piljardivõistlust iga kolmapäev ning siin ja seal käib võistlustel ka. Just eelmine nädalavahetus käis paarismängu võistlustel kus kaotasid poolfinaalis. Tal viimasel ajal kiidest täiesti savi. Mõtles siin, et peaks üldse kiikoti mõneks ajaks nurka viskama. Ta on tulihingeline võistleja ka, tahab alati võita ja võtab kaotust raskelt aga ta on õppinud kaotustest õppima. Eks kõigil viskab kohati mõni tegevus kopa ette aga oluline on jätkata. Kõik päevad pole vennad. Kuna ma olen peale Eestis käiku ennast jälle kokku võtnud ja korralikult jõusaalis käima hakanud, olen Raimo ka võimalikel hetkedel kaasa tarinud. Muidu olen varsti rohkem musklis kui tema :D
Ise olen enda motivatsiooni tagasi saanud. Vahepeal ei tahtnud üldse trenni minna, lihtsalt ei suutnud ennast sinna vedada, kuigi jõusaal on kõrval majas. Aga ma tean millest see tingitud oli. Nimelt ma polnud koduse eluga rahul ja minu jaoks on kodune energia väga oluline ning nagu ennem kirjutasin, et on mõttetu stressata asjade üle mida ise muuta ei saa, siis olen ka enda mojo tagasi saanud. Ise oled enda õnne sepp, nii on :) Lühidalt teile arusaamiseks, et me elame koos paariga kes on täiesti vastandikud meile, absoluutselt igas asjas. Alustades elustiilist, maailmavaadetest, hoiakutest ning kommetest.
Siit kohe kirjutaks, et kolime sellest korterist juuni lõpus välja minu töökaaslase Paula juurde. Ma tema juures käinud talle küüsi tegemas ja tal megailus valgusküllane katusekorter kus saame suure magamistoa enda vannitoaga. Pluss korterikaaslased on meiega sarnasemad. Maksame uues kohas sama hinda mis siin.

Olen suutnud isegi värvipliiatsid karbist välja võtta ja oma uhket värviraamatut värvima hakanud. Väikeste pingetega elus on lihtne enda lemmik tegevused unustada. Pluss köögis teen rohkem süüa kui Raimo. Poleks elusees arvanudki, et minus mingi kokkamisejuur sees on. Pigem tahan uusi taimseid toite ning põnevaid maitseid katsetada ja kõige rohkem meeldib neid sättida. Mingi kunstihing on ikka sees :) Lisan paar pilti ka:

Siin on puder karamelliseeritud pirnidega:

Mustade ubade nuudlid, röstitud pähklite ja kõige rohelisega:

Smuutikauss (blenderdatud külmutatud banaanid, kookosejogurt, vanilli ekstrakt), õun, kookos, kakaonööbid kaunistuseks:



Peedinuudlid vitamiinidega:

Vegan minikoogikised. Megahead tulid. Esimest korda proovisin midagi sellist ja ma ootan praegu aega et neid uuesti teha või midagi sarnast proovida. Põhjaks on pähklid, datlid, riisisiirup. Kreemiks on vees üleöö leotatud indiapähklid , kookosejogurt, kookosrasv, vaarikad, vanilli ekstrakt, riivitud apelsinikoort, laimimahla. Shokolaadikrõpsud tegin ise, sulatasin tumeda shokolaadi, ajasin plaadile laiali ja puistasin purustatud pistaatsia pähkleid ja vaarikaid peale:

Vegan jäätis. Blendertasin külmutatud banaanid ja marjad, lisasin kookosvett et paremini blenderdaks ja kaunistused peale:

Ahjus tehtud kartulid, peedi-avokaado-redise sai, peedihummus ja tavaline hummus, pluss vitamiinid:

Vegan jäätis. Blenerdasin külmutatud banaanid, shokolaadi, kookosejogurtit natuke ja kaunistused peale:

Ei hakka aud endale võtma, supi tegi Raimo :D Juurvilja-püreesupp. Seemned peal ja sai kõrval:

Puder chia seemnetega. Purustatud veganküpsis, kiivi, pähklivõi, goji marjad peal:


Käisime hiljuti advokaadi juures ka. Kuna nüüd 17ndast aprillist teatas Austraalia peaminister, et sponsorviisa süsteemi muudetakse, siis meie jaoks tegi antud uudis olukorra raskemaks, kuna viisade menetlusmeetodid võetakse kasutusele koheselt aga seadus jõustub alles 2018 märtsis. Põhimõtteliselt meie ainuke variant on skilled viisa Raimo kokahariduse ja töökogemuse kaudu või emb-kumb läheb siin ülikooli. Oleme praegu otustamisfaasis, selle pärast ei saa teile midagi täpsemat hetkel öelda, mis saama hakkab. Fakt on see, et Austraaliast ära minna me septemberis veel ei taha. Lõppegu see siis pikaajalise viisaga või aastase kooliviisaga aga siia jääme kauemaks. Loodan, et järgmises postituses on teile natuke selgemat infot jagada.


Ükskord rentisime auto ja sõitsime Wollongongi. Mul Paula töölt rääkis, et seal ilus kaljuäärne ookeani peal olev sild. Tundus ahvatlev, mõeldud-tehtud. Alguses muidugi jannegeps ei töötanud, minust head kaardilugejat ei saa, hea kui ma kodus tean mis tänav mis pool on. Nagu ema naljatab, et olen topograafiline düsgraaf :D Sõitsime hoopis Wollongongi linna sisse aga sild oli pool tundi ennem linna. Kui seal juba olime, uurisime natuke linna ja pärast sõitsime silla äärde. Austraalia loodus suudab alati meid üllatada. Pildimaterjal siin:








Tabasin hea hetke, kohe aevastab :D






Saime Raimoga ühel nädalal kaks järjestikkust vaba päeva ka. Rentisime auto ja sõitsime sinimägede poole. Ööbisime ühes villas kus värskeks õhuks oli ilmselt kõrval olev kobusefarm aga nagu vanaema ütleb, sitahais ongi kopsurohi ja me maalapsed, jäime ellu :D Hommikul pakkisime endeid kokku ja otsustasime mägedesse matkama minna. Mõtlesime et võtame raja mis on kõige raskem ja kus ühtegi inimest ei kohta. Ilmaga vedas täiega kuna all orus on väga külm ning antud päeval oli meil lausa 24 kraadi väljas sooja, täielik luksus. Raja alguses oli muidugi palju turiste kes läksid põhikohtadesse aga edasi liiguvad tavaliselt tõsisemad matkajad ja trenniinimesed. Raimo on tahtnud mind sinna rajale juba aasta viia, lõpuks võtsin vedu. Kuna me ükskord juba käisime seal siis mõtlesin, et käiks kuskil mujal ka aga tal oli õigus, need kohad mida seekord rajal nägime olid nii võimsad ja ahhetama panevad, et ausalt, lähen sinna hea meelega tagasi.
Eksisime metsas ära ka. Valisime raja kuhu soovitati rangelt minna ainult kogenud instruktoriga ja järsku kuskil saigi rada otsa. Roosasid lipsukesi okste küljes enam ei näinud ja ühtegi käinud jalajälge ka mitte. Hakkasime siis suvalises suunas edasi minema kuni leidsime justkui käidud raja. Ronisime päris terava nurga alt käpukil sealt rajast üles ja oh üllatust, see viis ühe kose juurde kust tagasi minema pidi sama rada pidi kust üles tulek oli ka korralik katsumus. Nii me siis kohati libisesimegi sealt mäenõlvalt alla. Lõpuks leidsime raja ikkagi üles. Kokku olime Orus ja mäekülgedel 3 tundi. Vahepeal jooksid meie eest paabulinnud ning me ei näinud ühtegi inimest. Aa, seal kus künkast üles ronisime, oli üks telk all orus. Keegi telkis seal :D Kus levi polnud. Päris huvitav. Seikleja hing vist :)
Raja lõpus ühel vaateplatvormil pidasime piknikku, nautisme looduse hääli ja laadisime akusid. Ilma edasise jututa, siin on pildid:











Vaadake kus see pärdik on, ta peab alati kuskile turnima kus keegi ei käi :D


Trepid siin, trepid seal, trepid iga nurga peal. Huvi pärast oleks võinud sammulugeja peale panna mitu astet astusime. Koguaeg üles-alla. Jalad olid pärast nagu spagetid all.

Näopesu täies hoos.

Poiss, pane kohe püksi tagasi :D:D


Hiiretips läks putru keetma, tipa tapa tibule :D

Mõnes kohas mägeda vahel oli nii pime nagu oleks õhtu







Selline oli vaade viimases punktis kui matka lõpetasime ja maha istusime. Milline loodus. Ainult laulvad linnud ja tuules sabisevad puud. Sinimäed on nii suured, et kui aasta aega iga päev uurel rajal käia, ilmselt käiks kogu mäestiku läbi aga võib-olla ka mitte :) Maagiline koht.

Peale päeva otsa sinimägedes turnimist tulime päris väsinuna koju ja läksime vara magama, järgmisel hommikul plaanisime ennem päikest ärgata ja Bondi randa päikesetõusu vaatama minna ning hommikuse trennina rannikukõndi teha kuna ilmselgelt me eelmine päev üldse ju ei jalutanud :D Bondil on spets terviserada kus näeb oi kui ilusaid vaateid. Kahjuks pean ütlema et müstilisel kombel on osad selle hommiku piltidest jäädavalt kadunud :( Nii et peame leppima nendega mis on:

Taevas oligi nii kirju





 See on ehe pilt kui Janne ütleb Raimole, et roni sinna kivi otsa, ma teen pilti ja Raimo on megaväsinud :D


Mõned sillad ka teepeal
 Bondil on megailus surnuaed...



Kui juba piltide lisamiseks läks siis panen siia üles ka fotod kui ühel päeval peale tööd otsustasime Paulaga, et tavalise busse peale jalutuskäigu asemel, istume hoopis praamile ja sõidame ooperimaja juurde ja läheme sealt koju. Saime vastu väga ilusa sooja õhtu ja kirju ning tulesid täis linna:






Siit lõpetan. Hetkel rohkem midagi lisada ei ole, olge head ja järgmise korrani :)