Neljapäev, 31. detsember 2015

Väga pikk postitus

Nüüd kus on väga palju vaba aega, saame rohkem perega aega veeta ja igasugu lolluseid välja mõelda. Käisime just ükspäev poes ja vaatasime, et ohhoo õhupallid, teeks nendega midagi naljakat. Näiteks topiks Murray auto neid täis või seoks kõik ATV külge, et ta ikka jõulude ajal printsess välja näeks kui sellega sõidab. Tundus kuidagi liiga lihtne plaan. Otsustasime järgmine päev uuesti poodi minna kuna ostsime halva toorjuustu juusukoogi jaoks, seega võtsime 200 õhupalli veel juurde. Kokku oli meil neid 250. Puhusime kõik täis. Elutoa üks pool oli pallimeri:


Ma küll istusin maas aga neid oli väga palju. Otsustasime et topime kõik tekikoti sisse ja ootame kui Raelene ja Murray on magama läinud ning viskame neile kõik õhupallid aeda et jõuluhommikul (täna) oleks nii mõnus ärgata kui terve aed on õhupalle täis. Saime tekikoti täis:


See oli paras tsirkus sest lõpus tahtsid kõik pallid tekikoti seest välja lennata sest meie kahjuks tõusis eile õhtul tugev tuul. Just oli 3 õhtut väga vaikne olnud. Kuid ei saanud plaani katki jätta. Esimesena läksime nende maja ümber luurele kas nad ikka magavad. Telekas magamistoas põles aga nad on teleka ees norskajad niikuinii, arvasime et on turvaline see antud hetkel ära teha. Tulime koju oma pallikoti järgi. Raimo võttis ühest nurgast, mina teisest. Tuul oli nii suur et tahtis koti paralleelselt maaga panna, mis oleks pallid välja lennutanud. Omaette itsitades hiilisime majale lähemale ja mina tundsin kõhus seda tunnet, teate küll kui miski ütleb et midagi läheb väga valesti aga peaaegu oma 25 eluaasta jooksul ei ole ma mõnikord seda ikka usaldanud. Nii juhtus ka seekord, oleks pidanud usaldama. Aja ääres tõstsime tekikoti koos pallidega üle aia ja proovisime neid tekikotist välja sakutada. Tulemuseks oli laksudemeri ja tuul töötas täiesti meie vastu ja panine poole peal kodu poole plehku sest ei tahtnud vahele jääda. Pooled pallid lendasid mööda õue laiali ja pikalt kuulsime kui kuskil jälle laks käis. Kodus mõtlesime, et oleks pidanud ikka autosse kõik toppima aga tehtut tagasi võtta ei saa.

Ma muidugi põdesin mis hommikul saab sest Murray on öelnud et kui võõrast aias või aia taga öösel näeb, laseb ta maha ja seda me küll ei tahtnud. Arvasime et nad tulevad öösel ja teevad midagi maja ümber aga ärgates oli õhk rahulik. Leppisime kokku et jõulude hommiku -ja õhtusöögi sööme koos, seega pidime kell 9 hommikul nende juurde minema. Itsitasime terve tee kui sinna kõndisime aga me ei saanud mingit reaktsiooni mida lootsime. Ütlesime vaid, et oooo teil on ka siin õhupallid, meie õues on ka... keegi on vist käinud neid siin täis puhumas, jube imelik küll. Nad vaatasid meile hindamatute nägudega otsa, et nad teavad küll kes seda tegi. Lootsime et äkki saab Jarrad süü enda kaela kuna ta teeb oma vanematele igasuguseid tüngasid (nt värvib nende wc akna või seinad ära), aga jäime ikkagi meie süüdi. Saime pikalt korraldatu üle naerda.

Jõulud olid meil väga naljakad. Raelenel on nii haige sõnavara. Ma ei tea ühtegi inimest nagu tema. Ta ajab hommikust õhtuni ainult vorsti suust välja. Rääkis ühe nalja mis mänge austraallased mängivad. Nimelt on kuus tüüpi, kellegi juures peetakse mängu ''situ ja teised otsivad üles''. Päriselt ka, kuus tüüpi tulistavad oma väljaheited kuskile peitu ja siis hakatakse neid otsima. Ükskord aga ühe tüübi junni ei leitud. Kõik läksid koju ja ikka oli üks kadunud. Kuu möödudes leidis see kelle majas mäng toimus, laadungi ülesse. See oli võikarbi põhjas. Avastati niimoodi, et või hakkas pealt otsa saama ja põhjast hakkas sitt välja paistma. Väga rõve :D Aga jaa, saime korraliku kõhutäie naerda.

Raelene on meile siin slängi ka õpetanud aga loomulikult ainult roppusi :D

Laupäeval läksime Perthi kuna meie autol siduri õlivoolik lekkis ja sidur jäi vajutades alla ning tahtsime selle osta, et saaks mehhaaniku juurde minna ja korda lasta teha. Kuid ülla ülla, autopoodides seda polnud, seega otsustasime et lebotame paar tundi Scarborough rannas  ja ostsime korraliku kohvri kuna koti otsas reisida ei viitsi. Lähiajal niikuinii kuskile mägedesse rändama ei lähe, seega kohver on kergem valik. 26. detsember on Boxing day kus kõik kauplused panevad tooted mega suurte allahindlustega müüki. Keskustes on rohkem inimesi kui ennem jõule. Ostetakse igasugust jama kokku mida vaja pole.

Pühapäeval oli plaanis jõulupidu kogu perega, kokku oli meid 13. Istusime Jarradi ja Sarra juures aias, sõime grill-liha ja pavlova kooki mis on siin väga ausees. Nad on uskumatu suguvõsa. Nende jaoks ei ole piire. On täiesti okei söögilaua taga peeretada, krooksuda või piinlikke nalju teha. Raelene õpetatud slängiga muidugi rebisime meie seal korralikult kildu sest keegi ei teadnud mida kaks päeva harjutanud olime ja me tundsime endeid kui või sees :D

Väga kummaline on ilma poolest kuna õhtuti väljas istudes on täpselt ideaalne ilm-pole külm ega soe. Samas päevad on siin väga kuumad, ühel päeval oli 42 kraadi mis on nii kuum et isegi meie tibu oli puuris tiivad laiali ja nokk lahtu. Võtsime ta tuppa konditsioneeri alla.


Esmaspäev oli meil väga väga äge päev. Hommikul magasime muidugi lõunani aga õhtul oli plaanis Jarradi sõpradega wakeboardimine, kes ei tea siis see on nagu lumelauaga vee peal sõitmine. Tegime seda mootorpaadi tagant. Kätega pidi nöörist kinni hoidma ja mootorpaat tõmbas vee peale püsti. 
Raimo on seda Eestis korra teinud kuid trossiga. 
Sõitsime kohale ja keset farmi, teedest kaugemal oli suur kaevatud vett täis auk. Selle oli Jarradi sõber lasnud ise kaevata. Seega tegelikult on see ebaseaduslik ise ehitatud järv. Lauda laenasime Jarradilt. Igatahes, varsti olime juba paadi peal ja Raimo sai esimesena proovida. Paar esimest korda kukkus pikali aga kui püsti sai, hakkas kohe ühe käega sõitma. Tal tuli päris hästi välja aga ilmselt ta suudaks ükskõik mis spordi kohe ära õppida. Video ja paar pilti siin:





Siis tuli minu kord. Natuke närveerisin kuna polnud seda kunagi teinud aga kui teise korraga püsti ja päris pika sõidu sain, tundsin ennast kui kala vees.






See oli väga äge kogemus. Loodan et saame ennem Sydneysse minekut veel korra sina järvele seda tegema minna.
Üks tegevus oli veel neil taskust võtta. Nimeks suur täispuhutud alus kus on käepidemed küljes. See pandi nööriga mootorpaadi külge kinni ja seal peal lamades sai korraliku lennu. Me ühe korra lendasime nii kõrgele et mõtlesin, et just ära söödud banaan tuleb kohe üles :D
Mina kukkusin kaks korda sellelt maha ka kuigi Jarrad tahtis pigem Raimot sealt maha raputada. 


Õhtul läksime Jarradi sõprade juurde kuna Jarrad lubas neil paati pesta aga jäime sinna ka õhtusöögile. Jõudsime üpris hilja koju.

Teisipäeval õhtul oli plaanis meil Perthi tulla. Nimelt Murrayl ja Raelenel on linnas ka maja ja kutsusid meid siia kaasa et me maal ainult kopitama ei peaks. Oleme siin kuni homse hommikuni, siis sõidame koju tagasi.
Kuna ühtegi päeva Perthis olles ei suuda Raimo ilma piljardita siis on alati sinna kohustuslik minna.
Kolmapäeval pidime 8 hommikul ühe Eesti kuti juurde autot parandama minema aga magasime sisse ja jõudsime sinna üle tunni hiljem. Õnneks ei olnud tal midagi plaanis, seega vedas :) Jätsime auto tema juurde ja jalutasime Belmonti keskusesse mis meie arust oli 10-15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kuid tuli välja et hoopis tunni kaugusel. Raimol muidugi uutest plätudest varbavahe villis ja pidi pika teest käima nii:


Aga mis seal ikka, see on tavaline et inimesed siin paljajalu käivad. Kas tänaval või poes. Eriti poes, pole kordagi ostlemise käigus näinud et kõikidel inimestel oleks jalanõud jalas :D
Keskusesse kõndides arvasime et oleks tore üks turistikas ka teha:


Keskuses käisime sushit söömas ja siis oligi juba aeg tagasi liikuda. Otsusasime et läheme bussiga kuna üks oli lombakas.
Saime sellel päeval vähemalt auto korda.
Peale seda hakkas kahe tunnine jõusaali otsimine mis oleks lahti. Enamus on küll 24/7 avatud kuid pühade ajal pole töötajaid kes saaks ukse lahti teha ja ühe korra pileti müüa. Me tõsiselt otsisime jõusaali 2h kuhu saaks minna. Lõpuks leidsime kesklinnas asuva Snap Fitnessi mis on nagu Eesti MyFitness-kõik vajalik olemas. Tegime trenni ära ja peale seda tulime koju sööma ja peale seda kihutasime jälle piljardisaali. Naeran et kui Sydneysse lähen võin väikse voodiga toa võtta ja Raimole ostame täispuhutava madratsi, las magab piljardisaalis, siis saab iga kord kui tuju tekib, mängima minna.

Täna äratas Raelene meid kell 9 üles ja räuskas, et raiskame enda elu ära kui kaua magame. Nemad ärkavad kell 4 hommikul. Käisime lõuna ajal Raelenega poes, ostsime õhtusöögiks vajaliku ja päeva peale läksime jõusaali, sõime ühes heas Jaapani restoranis ja tulime koju. Raimo pandi muidugi tanki grillima, mis ta töö ikka on kui kokkamine :D

Siin me nüüd olemegi. On täpselt 00.00 seega algas aasta 2016. Siin aastavahetust väga ei tähistata. Ilutulestik on illegaalne siinse kuumuse tõttu, need sädemed võivad vabalt tulekahju põhjustada. Austraalias tähistatakse pigem 26ndat jaanuari mis on Austraalia päev.

Kuna meil on juba uus aasta siis soovime teile paremat uut aastat ning head vana aasta lõppu! :)

Neljapäev, 17. detsember 2015

Farmitöö kohe läbi, mis edasi?

Märkamatult on jälle 10 päeva eelmisest postitusest mööda läinud ja aeg on teha ülevaade kuidas kõigega lood on. Ennem kui räägin mida peale farmi edasi teeme, kirjutan mis vahepeal toimunud on.

Meie tibu on nüüd parema tervise juures ja palju iseseisvam kui varem. Enam ei kisenda kui puuri juurest minema läheme vaid saab ise ilusti hakkama. Lemmikloom tuleb temast ikkagi kuna oleme Raimoga ta ära poputanud ja pai ning lähedus meeldib sellele tegelasele väga. Ta peaks olema nüüdseks umbes kahe nädalane. See vigane tiib mis tal algusest peale olnud on, jääb talle ilmselt elu lõpuni kuna see on vahepeal ainult väga vähe arenenud võrreldes teise tiivaga millel on juba ilusad suled küljes. Kasutada ta vigast tiiba eriti ei saa kuid oma plastikust lambikupli peale saab küll ilusti hüpatud või lennatud. Ei teagi kumba ta teeb kuna ta salaja seal käib ja me kumbki pole märganud kuidas see juhtub.
Pilt tibust:


Võtame ta aeg-ajalt puurist välja ja laseme terrassil ringi joosta aga ta tuleb kohe meie lähedale. Kass Trevor käib vahepeal ta puuri peal nillimas ja üks vares terroriseerib ka. Nii et meie kui vanemad peame enda tibu kaitsma :)


Ühel õhtul jalutasime Jarradi ja Sara poole, istusime terrassil ja jutustasime. Neil on terve loomaaed kodus: kanad, kuked, haned, papagoi, 3 kassi, koer, 2 paabulindu ja 2 madu. Viimased huvitasid mind kõige rohkem. Jarradiga ükspäev rääkisime neist ja ütlesin, et tahan kunagi endale ka kindlasti madu kui kuskile paikseks jääma peaks. Nende juurde jõudes sain kohe ühte käes hoida. Väga rahulik madu oli. Natuke uudisimutses kuid peagi jäi paigale ja oli niisama.


Teine madu oli neil puuris ja eriti teda veel välja võtta ei saa kuna ta on kuri ja tunneb ennast veel ohustatult. Teine on natuke noorem ka kui see kes pildil. Jarrad lubas külla kutsuda kui nad madusid söötma hakkavad. Nad ostavad külmutatud hiiri ja nädalas korra saavad ühe hiire. See võib küll lahe vaatepilt olla kuidas nad hiire tervelt alla neelavad. Kuid igaüks ei tohi madu Austraalias pidada, vähemalt mitte Lääne-Austraalias kus meie oleme. Peab olema luba mao pidamiseks. Isegi kui tahad loodusest konna võtta siis peab selleks loa saama.

Eile käisime siin kohalikus Calingiri koolis lõpu -ja jõulupeol. Kuna siin on aastaajad täpselt vastupidi siis nende suvevaheaeg algab praegu ja on kuni veebruari alguseni. Siin koolis on 6 klassi ja kokku 30 õpilast. Naersime Raimoga et meil käis ühes klassis vähemalt 30 õpilast. Raelene ütles selle peale, et okei okei, nemad siin ei seemenda nii palju :D
Raelene muidugi tahtis Raimot peole jõuluvanaks kuna eelmisel aastal siin farmis töötanud eestlane Rain mängus jõuluvanat aga viimane asi mida Raimo teeb on midagi sellist. Ta heameelega oleks aias riisunud kui üldse sinna peole tulnud :D Piinlikult naljakas oli kogu see üritus tõesti kuid nostalgia tuli peale küll sest on meil isegi kogu see asi läbi käidud kui kõikide pered on saalis ja peab neile tsirkust korraldama.

Jõulutunnet pole meil mõlemal absoluutselt. Tavaline suvi. Kohalikud on küll väga ekstaasis ja kõik kingid pakitud ja luuletused peas. Me ilmselt ei tee jõudude ajal midagi. Ehk küpsetame midagi kaasa ja istume Murray ja Raelenega ning naudime mõnusat suveilma. Kuid see on 25. detsembril ja eks siis näis. Viimase hetke mõtted on alati parimad.

Ilmad hakkavad siin juba suve moodi minema. Viimased paar päeva on 38 kraadi ringis olnud kuid õhtul läheb siiski jahedamaks ja ongi ehk hea, muidu kammiks vist täitsa ära.
Kui elada näiteks Eesti kliimas siis paljud mõtlevad, et tahaks kuskile sooja, ära aastaringsest sitast suusailmast kuid võime juba praegu, siin ainult 3 kuud olles, öelda, et sellel pideval kuumusel on ka omad miinused. Tõesti on hea kui ei pea kolme kihti riideid selga panema kuid küsi iga kohaliku käest, neile see kuumus ei meeldi. Enamus istuvad kuuma suveaja konditsioneeri all kuna päeval on liiga palav et välja minna. See kuumus on hoopis teine mis Eestis. Siin on väga kõrvetav ja kuiv kuid Eestis pigem niiske ja higistama ajav.
Juba kuuleb, et mõnes kohas on kraadid üle 40ne ja see pidi alles algus olema. Ise me seda veel ette ei kujuta kuid kui siin pidevalt olla, ju harjub ära. Murray ikka naerab et välja son 30 kraadi ja mina käin pikkade varrukatega pluusiga. Tõesti, kohati hakkab jahe :D Eks keha hakkab vaikselt harjuma ka juba. Järgmise aasta septembris käime ise saabastes ja kasukates ja oleme need kelle üle uued turistid naeravad, täpselt nii nagu meie tegime kuna meie jaoks oli siia tulles võrreldes Eestiga väga väga soe.


Nüüd tööst ja edasistest plaanidest.
Homme on meil viimane tööpäev põllul. Ehk saame mõned päevad veel siin maja ümber midagi teha kuid üldiselt on töö läbi saamas. Farmipäevadega on nii, et kokku peab neid saama 88 päeva või 3 kuud järjest ühes farmis töötades. See selleks, et teise aasta viisat taotleda saaks. Kui farmitööd tehtud pole, ei ole mõtet viisat taotlema hakatagi. Kuna tööd on meil reaalselt olnud kaheks kuuks, leppisime Murray ja Raeleneiga kokku, et saame jääda siia kuni 12nda jaanuarini, mis tähendab et on pea kuu aega puhkus ja saame enda 3 kuud täis. Kuid kuidas viisa taotlemisel tõestada, et oleme kolm kuud tööd teinud? Oleme vähem palka välja võtnud kui tegelikult töötanud oleme. Ehk näiteks kui nädalas tuleb 70 tundi tööd, laseme maksta ainult 40 eest ja 30 jääb reservi ehk saame neid kasutada nüüd nende vabade nädalate jooksul. Üks uus seadus on, et kõik palgalipikud farmitööst peavad olema viisa taotlemisel esitatud, seega kui enam tööd pole, väljastab Murray palgalipikud meie reservis olevate tundide kohta ja paneb sinna vastavad kuupäevad.
Nii et saame siin oma majakeses tasuta elada kuni jaanuari keskpaigani. Meil on väga hea meel et nad on nõus niimoodi vastu tulema kuna vastasel juhul peaksime hakkama kuskilt veel farmi otsima, et ülejäänud päevad kirja saada. See pikendaks meie farmipäevade kogumist kuni viie kuuni kindlasti. Oleneb kui kiiresti töö saaks, kauaks sinna abi on vaja ja üldiselt on jaanuarist korjamishooaeg läbi. Pluss suvekuumuse käes keset põldu füüsilist tööd teha oleks kurnav. Nii et oleme igati või sees.
Selle aja jooksul mis siin veel oleme, teeme igasugust huvitavat ja käime paljudes kohtades, nendest kirjutan kindlasti kui aeg käes.

Oleme ka välja mõelnud mida peale farmi teeme. Läheme täiesti teisele poole Austraaliat ja Sydneysse. Me väga muid variante ei kaalunudki kuna Sydney on ainuke linn kus Raimo saab enda piljardit mängida ja ka võistlustele minna ning mul pole vahet mis linnas ma töötaksin. Seega Sidney tundub parim valik.
Läheme lennukiga kuna selle käulaga, mille nimetus on auto, me sinna küll ei jõua. Selle müüme Perthis maha ja ju peame senikauaks Perthi jääma kui auto müüdud. Pealegi ei taha aega ja raha praegu ringi sõitmiseks raisata. Tahame võimalikult kiiresti kohale jõuda ning kui sõitma hakkaksime, tähendaks see usaldusväärsema auto ostmist ning tahaks siis juba korraliku turismireisi teha ja kõiki kohti näha. Kuid seda jõuab vabalt tulevikus teha.















Esmaspäev, 7. detsember 2015

Saime lapse ning kõigest mis toimunud on

Eelmises postituses kirjutasin tulekahjudest. Järgmisel päeval lõpetasime poole päeva pealt töö kuna märkasin tumedat suitsu ning Jarrad ja Murray kiirustasid veeautoga kohale seda kustutama. Põles suur katusealune kus põlesid heinapallid ning erinevad masinad. Koha omanik on nendest nüüdseks ilma. Õnneks on siin kindlustused mis katavad tulekahjustused aga nagu iga kindlustusega, pigem püütakse põhjus leida et kahjusid mitte katta kui vastupidi. See tuli on nüüd hõõgunud juba nädal. Ümberringi farmerid läksid kohale ja põletasid ümber ringi-kujulise ala kust tuli üle tulla ei saaks. Oht on ikka kuna siin on pidevalt tugevad tuuled ja üks säde võib süütada uues kohas tule. Ootame, näeme.


Vahepeal tehti minuga Austraalia SBS eesti keelses raadiosaates intervjuu minu joonistamisande kohta. Olin üpris üllatunud et keegi huvitus sellisest teemast rääkima. Panen siia lingi, et ise üles leiaks ning teile ka:
Intervjuu minu joonistamiskirest

Kusjuures peale seda on joonistamistuhin üle pika aja jälle tagasi tulnud. Eks osaliselt on siia seotud ka palju vaba aega ning ülimõnus rahulik olemine. Kuskile pole vaja minna ega midagi teha. Seega olen pliiatseid korralikult kulutanud. Sain lõpuks Murrayst ja Raeleneist ka pildi tehtud kuna nagu mõned postitused tagasi mainisin, tahame neile kingituseks teha ilusa joonistatud portree. Aga selle pildi saamisega oli üks paras trall. Nimelt Raelene ei ole mingi lihtne naine et kohe kõigega nõus on. Tal on vaja teada miks ja kuidas ja millal ja kui need ei klapi tema arvamusega siis näitab sulle keskmist sõrme ja saadab igalepoole aukudesse :D
Moosisin teda vast pool tundi kui Haley (Jarradi õde) juurde sõitsime ja tagasi, et mul on vaja seda pilti sest ema tahab näha kelle juures siin oleme. Selle pildiga oli ta nõus aga kui hakkasin nõudma, et on vaja lähedalt ja hea valgusega pilti siis sain roppude sõnade rahe kaela ja tema sõitis koju, viskas mu minu kodu ukse ees autost välja :D Aga ma ei jätnud jonni, läksin tema juurde. Raelene istus diivanil ja mängis iPodis mingit mängu. Ütlesin, et davai aja kargud alla ja teeme ära selle pildi. Pidin mainima, et pilti on üllatuse jaoks vaja aga ta jõudis juba öelda, et ma selle üllatuse sinna pistaks kust ma ise tulin :D Jah tal on selline huumor. Ta ei ütle kunagi midagi halvasti aga väga otsekohane on küll ja igasuguseid karvaseid sõnu ta ei karda.
Igatahes sain nad siis kahekesi pildile ilusti ja ütlesin et pärast tänab, et ühe minuti tema aega raiskasin. Järgnes loomulikult keskmine sõrm :D


See on see pilt millega Raelene nõus oli aga sain kohe aru et see valgus joonistamise jaoks kõige parem pole, nii et pidin moosima jälle hakkama. Murray ongi selline muhe koguaeg, Raelene on paras tuleark aga ega ma talle võlgu ka ei jää.

Meil hakkas siin 1. detsembril ametlikult suvi. Soe küll ei olnud, vast ainult 15 kraadi öösel/hommikul ja päeval küündis ainult 25 kraadini. Panin mitmel hommikul end paksult riidesse. Murray naerab et kuidas ma Eestis hakkama sain kui siin lõdisen :D
Ilm oli kolm päeva väga külm. Räägitakse et olevat viimase 50 aasta kõige külmem detsember. Meie üllataval kombel väga tormi ei saanudki kuigi lubas korralikku aga Perth sai kolm päeva järjest vihma ja äikest. Täna on juba palju soojem ja kannatab dressipluusi ning pikkade varrukatega pluusi asemel jätta selga ainult pikkade varrukatega pluusi :D

Kaubanduskeskustes on müügil üüratustes kogustes jõulukaupu ja kohalikud on vägagi kulutajad. Kingid tuleb teha kõigile keda teatakse. Ostetakse kokku kõike mittevajalikku ja poodides on võimatu isegi süüa ostma minna. Inimesed on hulluks läinud. Kusjuures võrreldes Eestiga siis siin poodides laulavad paljud noored jõululaule kaasa mis mul pani silmad peast välja punnitama. Tundus kuidagi veider aga siin ongi sellised vabad inimesed ja kui nad tahavad laulda siis seda ka teevad :)
Rääkides veel jõuludest siis Raelene ehitas kõige koledama jõuluvana keda näinud olen. Välja näeb selline:


Nokin teda et miks ta jõuluvanale süüa ei anna, ta täitsa nälgas. Mulle meenutab ta ühte tegelast filmist kus jõuluvana kostüümis ja päikeseprillidega tüüp oli varas :D
Ühesõnaga mõtlesin et teen talle midagi ilusamat kui see peletis tee ääres. Leidsin maast eukalüpti puuoksa ja Jarrad andis mulle kasutatud niiske salfaka mille ribadeks rebisin ja lipsudeks oksa külge sidusin. Läksin Raelene juurde, ütlesin et kuna tema tegi nii jõleda jõuluvana siis tegin talle midagi palju ilusamat. Võtsin oksa selja tagant välja ja ta sai korraliku kõhutäie naerda sest ta teadis et midagi normaalset sealt ilmselt loota ei ole. Tema oleks minu ilusa jõuluoksa heleda leegiga põlema pannud aga ma ei lahkunud ennem kui nägin et oli selle vaasi pannud :D
Lisasin lõppu, et julgegu ainult see ära visata.

Eile kui käisime tema juures pitsa ja tiramisu õhtut tegemas, oli see igatahes ilusti alles.
Rääkides eilsest siis olime mõnda aega plaaninud, et Raimo kokkab kõigile midagi kuna ma ikka kiidan, et ta on väga hea kokk ja panen kõik pinged Raimole peale :D Raimo tegi tiramisu eelmine päev valmis, pitsad eile.
Kook oli selline:


Väga hea oli, kõik kiitsid. Sara polnud kunagi tiramisut maitsnud ja talle ka väga meeldis. Meil külmkapis veel, jeeeee :)
Pitsataigna tegi Raimo ise, poest ostsime sobilikud asjad mis pitsa peale minna võiks ja nii ta siis kokkama hakkas. Raimo võttis oma Nordicu töökaaslaste poolt kingitud spets kokanoa ka lihvitud puidust karbis kaasa, kõik ahhetasid ja ohhetasid. Kõige rohkem nalja sai sellega kuidas Raimo hakib. Ta pole amatöör nagu kõik meie, vaid ta hakib väga kiiresti. Kõik vaatasid ja kartsid et ta lõikab omal sõrmed maha :D
Kõhud said kiiresti täis ja nad ei pidanud pettuma, et Raimo süüa teha oskab. Jarrad muidugi nokib teda, et ta on halb kokk ja maitseb Raimo tehtud pitsasid ainult selle pärast et lõpuks ühe hea ka kunagi saaks. Saladuskatte all võin öelda, et Jarrad võttis täna lõunaks omale pitsat kaasa ja ei suutnud lõunani oodata vaid lasi kohe pintslisse kui jala kombaini tõstis :D Nii et ta võib rääkida mis tahab :D

Nüüd see lapseteema mille pärast ilmselt te selle postituse üldse lahti tegite.
Reedel läksime Raelene ja Haley lastega nende loomi toitma (koer, kass, kanad, kuked, haned). Linde toites kuulsime Raelenega et kuskil keegi piiksub heleda häälega. Vaatasime puuri taha ja seal oli pisike tibupoeg, kõige rohkem kahe päevane ja tal oli tiib katki, nii et ta ei saanud seda kasutada. Proovisime ta ema ja õdede-vendade juurde tagasi panna kuid ema lükkas ta ikka ja jälle puurist välja. Järelikult hülgas ta selle pisikese täielikult. Ei tea mis ta tiivaga juhtuda võis aga tibud võivad üksteist nokkida ja ilma mingi põhjuseta võib see viia ka surmani. Äkki tõesti teised kõik teda nokkisid... Minul hakkas nii kahju ja otsustasin, et tahan ta üles kasvatada. Hoidsin teda terve aeg käte vahel kuna tibud tahavad alguses väga sooja saada. Koju jõudes otsisime Murrayga papp-kasti, panime plekk-purgi sisse lambipirni et ta saaks vastu seda purki soojas olla. Söögiks võtsime Sara juurest purustatud nisuseemneid ja joogiks panin vee, karbi põhja ajalehed. Ta ei tahtnud üldse üksi olla, alguses hoidsin teda koguaeg käes sest mulle tundus et lamp pole piisavalt soe kuna ta lausa värises ja jalad olid külmad. Hoidisn teda kaela ja dressipluusi vahel. Niimoodi:


Ja kui ta kasti tagasi panin, hakkas kohe mu järgi karjuma. Ilmselt oli ta shokis kuna see päev oli väljas väga külm ka ja ema ei tahtnud teda enda tiiva alla sooja :(
Lõpuks oli õhtu käes ja ei saanud ju teda voodisse võtta. Seega võtsin Raimolt pluusi seljast kuna see oli soe ja panin selle tibu kasti ja pistsin tibu sooja purgi ja pluusi vahele. Sinna ta jäi ja magas hommikuni. Aga ta ei tahtnud üldse süüa ega juua. Natukene nokkis nokaga kui sõrmega nokkimist vastu nisu jäljendasin. Juua ei tahtnud üldse. Kartsin et ehk sureb shokist ära..
Hommikuks oli kõik okei ja oli pluusi alt välja pugenud aga ikka ei söönud. Pistsin ta noka vette, siis sai aru et seda tasub juua ja sõrmega jälle nisu peale koputades, hakkas mind matkima. Õppis kiiresti.

Järgmine päev ütles Murray et Jarradil on üks puur kus ta on palju tibusid üles kasvatanud ja seal on kõik eluks vajalik olemas: varjualune, soojalamp mis on tuulevaikses kohas ja võre kust keegi teda kätte ei saaks. Läksin kastikaga ja tõin selle tema juurest koju. See oli kunagi riidekapp olnud, Jarrad ehitas ise ümber. Välja näeb selline:


Punane lamp on selle pärast, et valge valgusega hakkavad tibud üksteist nokkima. Seal lambi all on tal väga mõnus ja soe olla. Magab täitsa ilusti.
Aga siin on see kangelane:


Mõnuleb oma soojalambi all.


Siit on näha tema vigast tiiba, see pooleldi ripub aga tundub et ei tee talle liiga sest laseb seda katsudagi.
Täna tuleb esimene öö väljas,vaatame kuidas läheb. Kui on liiga jahe, panen lampi madalamale.
Natuke kahju on temast sest ta koguaeg kutsub. Nii kui keegi puuri ääres on, on tal hea olla. Kui kedagi pole, hakkab ringi jooksma ja kõva häälega kutsuma.
Otsustasime et kui temast saab kukk, saab nimeks Raimo ja kui kana siis Janne :D
Jarrad nokib et annab oma koerale söögiks kui suureks kasvab, ma talle teen, võtan oma tibu kaasa.

Nüüd teistel teemadel. Muide see ülinunnu super kass Trevor on igavene kaabakas. Meie söödame talle tuunikala, laseme igal pool lebotada, näiteks nii:


Ja millega tema vastab? Kuses mu teki peale. Nii hästi ta käituski. Enam tuppa ta ei saa. Olgu ükskõik kui armas ja sõbralik. Muidugi varsti hakkab ta meie tibu puuri ääres nillima aga õnneks ta sinna ligi ei saa sest võrgu augud on väga väikesed ja Trevor on suur paks kass. Las elab nüüd mõne aja enda majas ka.

Tööga pole midagi muutunud, ikka see sama traktoritrall. Asi on juba nii käpas et hakkab rutiinseks muutuma. Kuid ikka on mõnus see stressivaba töö, nii et naudime edasi.


Hetkel lõpetan :)

Kolmapäev, 25. november 2015

Tulekahjudest ja jahupommisõda

Viimasel ajal on siin väga palju juttu käinud tulekahjudest mis äikesetormidest ning liiga kuuma ilma ja tugeva tuule tõttu kõike hävitavad.
Eestis olles lugesin ja kuulsin kuskilt ikka, et jälle Austraalias midagi põleb, keegi kaotas kodu või koguni elu. Jube oli teada kui mastaapselt tulekahju siin maa-alasid laastab. Kuid tegelikult polnud mul õrna aimugi mis see kõik päriselt endast ette kujutab.
Ilmad lähevad iga päevaga järjest kuumemaks ja kui äikesetormipilved taeva all tiirutavad, on 100% kindel, et kuskil hakkab midagi põlema. Ühel päeval põllul töötades oli ilm meie pea kohal ilus kuid kaugemal nägime kuidas välku lõi ja kõvasti sadas. Ei pidanud kaua ootama kui töö lõpetasime ning Jarrad ja Murray veeauto võtsid ning appi tõttasid. Nimelt veeauto peab olema igal pool põllul kaasas kus vilja koristatakse. Kunagi ei tea kui on vaja tuld kustutada. Jarrad ja Murray on mõlemad tuletõrjumise koolitused läbinud ning võivad õigusega tulekahjusid kustutama minna. Jarrad käib isegi tuletõrjel vabatahtlikuna abis. Sellel päeval kui töö lõpetasime oli viite kohta meie ümber äike maasse löönud. Õnneks ükski neist ei olnud meie põldudel kuid tule kustutamiseks läks aega üle nelja tunni ning abi tuldi pakkuma igalt poolt lähedal olevatest farmidest.
Tuletõrje peale ei saa loota, lähim staap on Perthis ja selle ajaga on juba väga suured maa-alad põlenud. Seega peab kohalike jõududega hakkama saama.

Pühapäeval käisime Perthis toidufestivalil kust tahtsime saada leiba ja näha mida head pakutakse. Seal oli üle 20 erineva riigi rahvustoite ja kõige lahedam oli see, et ainuke järjekord mis oli, oli Eesti telgi ees:


Saime oma leiva ja paar vedelat shokolaadi kuuma ilma tõttu.
Päev oli tõesti väga väga kuum ja tuuline- 39 kraadi vast. Selliste päevade puhul saavad farmerid sõnumi, et töö põldudel peab lõpetama kuna piisab ühest sädemest traktorist, et leek lõõmama hakkaks. Pühapäev oligi täpselt selline päev. Kuna meil autos kont hetkel ei tööta oli väga piin sellega ka sõita. Mul olid mõlemad otsad 2h süda nii paha ja oli ülekuumenemise tunne. Tagasi tulles valasin endale autos vett pähe ja tegin pluusi märjaks, et ära ei minestaks. Vot nii kuum oli. Murray sõber vaatab meil kondi üle, selle autoga ma nii kuumal ilmal enam ei sõida. Kuid see selleks. Perthist tagasi sõites nägime taamal suurt suitsukogu ja saime aru et nonii, kuskil kõvasti põleb.


Edasi sõites saime aru et sõidame otse tule poole. Mida lähemale jõudsime, seda hirmsamaks muutus. Kohati olime paksu tossu sees ning hingasime vingu sisse. Edasi sõites saime aru see on meist ikkagi üpris kaugel. Lähedal tundus selle pärast, et suitsupilv oli väga massiivne. Terve taevas oli suitsu täis. Selle suure pilve sees märkasime kolme kohta kus oli tumedam suits, seega nendes kohtades põles midagi korralikult. Täna Murray rääkis, et see tulekahju on nüüd läbi kuid see oli põlenud 3 päeva.

Mida lähemale kodule jõudsime, märkasime taamal veel suitsupilve ja kahte tulekolde kohta. Edasi sõites saime jälle aru, et sõidame otse tule poole. Umbes 30 km ennem kodu on väike linn nimega Bindoon. Sinna sõites saime aru et asi on väga tõsine. Kõik vasakule pööramise kohad olid politseide poolt blokeeritud ja vast 20m kaugsel puude taga oli suur tuli lahti. Õnneks saime Bindoonist läbi sõita mitte ei pidanud tagasi keerama. Linnast läbi sõites nägime mõlemal pool teel alasid kus olid leegid valla. Ühtegi maja me põlemas ei näinud kuid majade vahel olevad lagedad alad leegitsesid. Paar minutit peale linnast välja sõitmist helistas Murray ja küsis kus oleme, et me Bindoonist läbi ei sõidaks kuna tulekahju tõttu on läbisõit kinni pandud. Nimelt oli tuli juba korralikult linnas sees. Oleksime paar minutit hiljem Bindooni jõudnud, poleks läbi sõita saanud.
Kuna Jarrad on see nädal tuletõrjes vabatahtlik ja kui kutse tuleb, peab välja minema, siis ta läks Bindooni. Ta oli endast üpris väljas kuna kohal oli 30 tuletõrje autot ja kõik seisid. Mitte midagi ei tehtud. Siin tuleb mängu poliitika. Keegi polnud käsku andud, seega ei tohi ka midagi teha. Kaks tundi tuli lihtsalt leegitses ja tuletõrjujad vaatasid kuidas kõik põleb. Mida inimesed tunda võisid kui näevad, et nende kodu põleb ja 30 tuletõrje autot mitte midagi ei tee?
Imekombel see tulekahju võttis ainult 2 maja. Kahju ongi sellest, et kõike tehakse juba poliitikaga. Mõneti aru saadav, et kõik ei saagi juhtida kuid kui küsimus on eludes siis võiks olemasolevaid võimalusi ära kasutada ja võimalikult palju päästmisele panustada.

Mõni aeg tagasi hukkusid siin tulekahjus kolm seljakoti-reisijat-norralane, inglane ja sakslane kes läksid enda hobust päästma. Tuli oli väga võimas ja kui tuld ei tunne siis ei tasu sinna minna. Nemad otsustasid et lähevad. Üks kohalik läks neile ütlema, et nad sealt kiiresti ära tuleksid kuid see lõppes ka tema jaoks traagiliselt. Tuul oli suunda muutnud ja nad kõik jäid tule lõksu. Väga julm viis surra...
Õhtul rääkisime Murrayga peagu tund aega kogu sellest tulevärgist siin Austraalias ja lõpetasime just selle viimase looga. Küsisin, et mida tema teeks kui ta teab et sõidab tule poole aga tahab kedagi päästa. Looma puhul ta ei kahelnudki, et ei sõidaks aga inimese? Kes sellele vastata suudaks? Loodan et mitte keegi oma elu jooksul ei peaks sellist valikut tegema.

Täna on väga naljakas päev olnud. Hommik algas sellega, et autoni jõudes tegi Murray minust pildiseeria ja see ei lõppenud seal. Jõudes traktori ja kombaini juurde, et igahommikused tankimised, tavotitamised, õlitamised, akende pesemised ja muud pututamised teha, käis ta mul oma kaameraga igal pool järgi. Küsisin, et mida ta haub sest jube imelik oli kui nüüd äkki pildistama hakkas :D Põhjus on ilmselgelt salastatud. Päeval küsis, et milles ma hea olen. Ei saanud öelda, et joonistan hästi kuna plaanime neile kingituseks teha nendest portree, seega muidu rikuksin üllatuse ära kui neid pildistama hakkan :D Hetkel on seis saladuste poolest 1-1.

Siis kui Raimol on tööpäev, tegelen mina lollustega. Nimelt istusin täna mõne aja pere pool ja viisin neile leiba mille toidufestivalilt ostsime. Murrayle väga meeldis, Raelene krimpsutas selle peale nina, printsess nagu ta on :D
Ja uksest astus sisse kohalik politsei Bernie kes samamoodi siin enda väikse eralennukiga ringi lendab. Kuna me polnud saanud veel selle lennukiga taeva alla minna, otsustasime et teeme seda täna (Raimo saab teine kord). Kuid mis oleks veel parem idee kui pakkida kaasa kaks jahupommi ja need ülevalt kombaini ja traktori pihta pommitada? Polegi paremat ideed. Mõeldud, tehtud. Lennuk millega läksime on selline:


See on pärit aastast 1974. Bernie on sellega lennanud juba 23 aastat. Tegimepõldude kohal paar kiiremat tiiru, sain ise ka juhtida :)
Siin teeb Raimo tööd ja Janne lööb lulli:


Igatahes, kuna Bernie hakkab ka vanaks jääma, unustas jahupommid autosse, seega pidima maanduma ja uuesti tõusma. Vahepeal saab lennukis lennates ka selfiet teha:


See on siis kui mina juhin :D Kuna minu poolt aken lahti ei käinud, pidi Bernie ise jahupommid alla laskma, minu töö oli lennuk õhus hoida. Natuke mööda nad läksid (üks kukkus üsna kombaini ette) kuid põllul olles Raimo ja Murray ikkagi meie sigadust nägid. Murray pärast nokkis, et issand kui mööda me need lasime. Ma oleks loomulikult tahtnud Raimole või Murrayle need pähe visata kuid harjutamine teeb meistriks ja ükskord teen ma seda nii kui nii :D


Sellega hetkel lõpetan. On veel väga paljust rääkida, püüan järgmiste päevade jooksul veel mitu teemat kirja panna.
Homme on põnev hommik, on intervjuu Austraalia SBS raadioga kus Eesti saates tahetakse rääkida minu joonistamisandest. Sellest jube homme :)







Kolmapäev, 18. november 2015

Miks nii kadunud?

Olen õhtuid püüdnud ennast kokku võtta ja teile midagi kirjutada kuid hea uni on tähtsam kui blogipostitus. Nimelt minu jaoks varakult ärkamine on nüüd täies hoos, ehk 5.20 ja magama püüan minna hiljemalt 10 õhtul, seega tõesti, ülejäänud aeg kulub muudeks vajalikeks toiminguteks.
Samas ega midagi märkimisväärset toimunud polegi. Iga järgmine päev on sama ilus kui eelmine ja nii see aeg lendab.
Rääkides ilususest siis täna käisime poes süüa ostmas ja sinna sõit on 45 minuti kaugusel üle mäenõlvade. Kõrvad lukus ja süda paha kuid need kaks miinust on ka ainukesed. Iga päev imestame kui kaunis loodus siin on. Hoopis teistsugune kui Eestis, pole küll sellist rohelust vaid lõputud põllud, vabalt ringi lendavad papagoid ja hüppavad kängurud.
Näiteks päikeseloojangud on siin võrratud. Neid vaadates jääb suu lahti ja ei suuda enda silmi uskuda. Panen paar pilti ka:






Pluss kohalikud inimesed on võrratud. Poodi minnes oli ühes kohas teetöö ja STOP märgiga teel seisnud vanahärra näitas millal sõita võime, samal ajal käega lehvitades ja sõbralikult naerdes. See on täiesti tavaline. Kauplustes kõik teenindajad tahavad sinuga rääkida, ükskõik mis teemal. Nende jaoks on kummaline kui klient ei suhtle nagu oma kinnisuse tõttu Eestlastele kombeks on. Eestis tuttavat nähes on tavaline, et sind ingoreeritakse kuigi saad aru et inimene sind ära tundis. Ja siin tulevad täiesti võõrad ligi ning siiralt tahavad sinuga juttu teha. Miks nii on?

Kui juba poeteemal kirjutama hakkasin, ehk teid huvitab kuidas siin hinnad on või palju raha kulub.
Meie käime kaupluses nimega Coles kuna see on odavaim mille leidnud oleme. Teine natuke kallim kauplus on Woolsworths kust võib aeg-ajalt paremad pakkumisi leida kui Colesist. Kui Perthis elasime, ostsime kõik värske ühest Aasia kauplusest nimega Family Fresh kuna seal olid need tunduvalt odavamad kui igal pool mujal. Siin Calingiris olles peame leppima natuke kallimaga või teine variant, sõita Perthi poodi kuid peaaegu 2 tundi sõitu poodi ja 2 tagasi ei tasu seda hinnavahet ära. Kulutaksime vahe nii kui nii kütuse peale.
Poes käime umbes iga 5 päeva tagant. Alguses plaanisime nädalas korra kuid alati saab midagi varem otsa. 5km kauguselt Calingiri kohalikust poest saab hädavajaliku vajadusel ostetud.
Eelmine Eesti paar kes siin oli, ütles et umbes 150 taala läheb nädalas toidule. Mõtlesime, et oh eriti hästi. Eestis ja Perthis elades käisime poes siis kui vaja mitte korra nädalas, seega täpselt ei teadnudki kui palju toidule kulutame. Siin olles saime kiiresti aru, et ei 150 taalaga kindlasti välja ei tule. Meie arve 5 päeva jaoks on alati 250 taala ringis, ehk umbes 150€ mis kuu lõikes tuleks 700€. Niimoodi mõeldes päris ulme summa. Aga me ei toitu pakinuudlitest vaid külmkapp näeb välja selline:

(Siin on esimene külmkapitäis mille farmi ostsime, seega kindlasti üle 250$)

Pluss veel palju banaane, apelsine, õune, pirne, müsli, kala, kanafilee, bataati, pähklivõi, kuivained, kindlasti magus ja veel mõned asjad. Muide magusast nii palju et siin on üks väga hea jäätis Connoiseur. See on nii õhuline ja maitsev. Eestis kindlasti sellele väärilist pole. Välja näeb selline, et teate valida kui tulete :) Kõige parem on kindlasti Cookies&Cream.


Igatahes, leppisime kiiresti mõttega, et kui hästi toituda ei saagi rahaga koonerdada ja mingit jama me endale suust sisse pole nõus ajama.
Muide see ukse alumisel riiulil M jook on kohalik külm kohvijook. Neid on igasuguseid erinevaid firmaid ja maitseid ning need on lihtsalt võrratud! Terve 2 liitrine pudel maksab Colesis 4$ ainult.
Kallid on siin munad. 12st pakki alla 3,75 ei saa, seega üle 2€. Kõik värske on ka siin kallis. Banaanikilo on tavaliselt 4-5$, ehk 3-4€. Kallis on banaan siin selle pärast, et neid transporditakse teiselt poolt Austraaliat, ehk seal on siis odavam.
Toiduainetest nii palju, et kohalik kartul on siin saast. Huvi pärast maitsesime, täiesti vee maitsega. Nokime siin peret, et laseme siia päris kartulit saada, siis näevad miks ilgume :D Samamoodi maasikad on siin väga halvad. Oma peenra maasikaid ei ületa miski. Üks asi mida oleme armastama hakanud on bataat ehk magus kartul. Täiesti ulme kui maitsev.
Samas usun et siin on võimalik ka odavamalt samu asju saada teades erinevate poodide soodukaid aga me oleme piisavalt laisad ja raha on, et seda tegema peaksime.
Perthis valisime mille kust ostsime sest seal olid igas keskuses kõik toidukauplused koos. Siin nii ei saa.

Tööst ka natuke.
Lõpetasime rapsi ülesvõtmise ja alustasime taime nimega inglise keeles ''lupins'' ülesvõtmisega. ma ei ole leidnud sellele eesti keelset vastet. Isegi mu tark vanaema ei tea :)
Aga välja näeb vili selline:


Ta on ubaline, vili maitseb kui kuivatatud hernes, Selle põldudel töötame homme või ülehomme viimast päeva, siis lähme nisu kallale ja seda teeme senikaua kui kõik tehtud. Siis ka meie töö siin lõppeb.

Täna käisime jooksmas õhtul, Raimo sattus ühe tüübi peale kellel see usteta väikene lennuk on, saame mingi aeg lendama minna :)
Raimo käib siin aeg-ajalt piljardit mängimas. Saab ainult siis minna kui õhtu vaba on. Tavaliselt töötab kuni 23-01ni öösel. Seega pubi pole enam lahti. Ehk see reede saab jälle minna, kohalikud tahavad temaga raha peale mängida, las tõmbab kõigile koti pähe :D

Sellega täna lõpetan, varsti uued uudised :)
Cheers

Laupäev, 7. november 2015

Lend taevalaotuses ja äikesetorm

Töö pole meil muutunud, ikka see sama traktorisõit kuid põllud ainult muutuvad.
Meil on siin maja juures väike lennuväli ja oleme mõnda aega juba nillinud, et ehk saab mõnega lendama minna. Siin pole suured lennukid vaid väikesed lõbusõiduks. Ühel päeval läksime Murrayga sinna kuna Don oli lennuki juures, rääkisime natuke juttu ja ta oli nõus meile taeva all lennu tegema.

Lennuk millega lendasime on ehitatud Doni enda poolt ja 20 aastat tagasi. Lennuk oli väga heas seisukorras kuna ta hooldab seda pidevalt ning lennuk ei seisa päikese käes. Don ise on lennanud juba 45 aastat ja teab lennukitest kõike, seega oli tema sõnul enda lennuki ehitamine käkitegu.
Selline näeb lennuk välja:



Ärevus oli sees küll kuna mina olin kunagi ammu moosiriiuliga lennanud, millel on mõlemal pool kaks tiiba ja Raimo polnud millegi sellisega kunagi lennata saanud.
Oleks me 10kg raskemad, ei oleks lendama minna saanud kuna maksimum kaal võib koos lennukiga olla 400kg, lennuk ise on 250kg ja pluss veel kaks lendajat.

Siin näeb kuidas Raimo ja Don lendu tõusid:


Mõlemad tõus ja maandumine olid väga vaiksed. Arvasime et raputab palju.
Don tegi meile mõlemale ringi Murray farmialade ümber. Ülevalt vaadates on kõik hoopis teistsugune.
Mulle meeldis lend nii väga, et mäletan siiani kuidas terve aja suu kõrvadeni oli sest see kogemus oli nii äge ja seal üleval olles on täiesti teine maailm. Tekkis tunne, et tahaks isegi sellist väikest lennukit omada ja soovi korral taevalaotustesse aega veetma minna. Raimo sai peale mind lennata, talle ka väga meeldis, seega pakkus Don välja variandi,et järgmisel hommikul oleks saanud üks meist veel lendama minna ja seekord pikemalt. Ilmselt luges ta mu näost välja, et ma olin väga väga ekstaasis. Raimo nägi, et mina tahtsin rohkem, seega leppisime kokku, et järgmisel hommikul kell 6.00 lähme lendama.
Ärkasin 5.15 ennem tööpäeva, et saaks veel ühe korra lendama saada.
Seekord tegime pikema ringi, vast 40 minutit tiirutasime varahommikul taeva all ja nautisime hommikust udu. Sain üleval olles ise ja lennukit juhtida kas vasakule, paremale, üles või alla. Lennuki tunnetus läks hoopis teiseks kui teadsin, et mina ise juhin. Päris äge oli, rallisime ja tegime päris järske kurve. Kohati hakkas isegi kõhe aga kui ta küsis, et kuidas on, ma ütlesin ikka et üliäge, muidu oleks kohe maanduma hakanud :D
Tegin ülevalt paar pilti ka:


See on Calingiri, väike linn mis on meist 2kg kaugusel. Seal on kõk vajalik-väike pood, postimaja, autode remonditöökoda, kool, isegi kohalik ARK kus saime uue auto enda nimele kirjutatud ning vana auto, mis lammutusse läks,  numbrimärgid maha kantud ja mis kõige olulisem, siin on ka piljardilaud kus juba ükskord mängimas käisime. Raimol sõrmed ikka väga sügelevad, tahaks väga korralikult mängida. Perthis polnud ühtegi võistlust kus saaks eraisik võistelda, oli ainult võistkondadega ja ilmselgelt on kellegi tiimi raske saada, seega nüüd mõtlemegi, et kas pärast farmi Perth oleks kõige parem valik.. aga see selleks ja antud teemal räägime mõni teine kord.

Lennukilt tegin veel sellise pildi:


See on meie kodu. Kui vaatate kõige vasakule, väike valge täpp, see on meie maja. Meist paremal on üks suurem maja, see on kuur. Kõige ees, all vasakul on Murray ja Raelinei maja, platsi keskel on suur ''tööriistakauplus'' nagu ma Murrayd nokin, et tal on rohkem asju siin kui mõnes tööriistapoes :D Ja selle küljes on kohe suur katusealune kus teeme enamus masinate parandustöid ja tavotitamisi jne ning selle küljes on garaaž kus seisavad autod. Kõige paremal ääres on veel üks katusealune kus seisavad kõik suuremad masinad-traktorid ja rekka. Kui vaatate meie majast põhja poole, on peale tumedamat ala põllupeal risti-kujuline tee. Seal lennukid tõusevad ja maanduvadki ja kui teeristist vasakule puude sisse vaadata, seal on katusealuste all kõik lennukid.

Lendamisest veel nii palju, et siin liigub ringi üks teine mees veel, keda meie pole näinud, tal on samasugune lennuk aga ilma usteta ja Murray rääkis et ta heameelega viib huvilisi lendama. Seega on lend juba broneeritud :)


Ilmast rääkides, siis nädalavahetus on meil vaba kuna eile liikusid siia korralikud tormipilved ja äikesetormid on siin palju hullemad kui Eestis kuna kott-pimedas äikest lüües on õu korraga täiesti valge ja müristus tundub ka tugevam siinse vaikuse tõttu.
Saime paar pilti lähemale liikuvatest tormipilvedest. Raimo tegi traktori pealt panoraam-pildi kus on näha kuidas see monstrum lähemale liigub:



Nendest pilvedest ladistas korralikult vihma ja äikest ning müristust saime ka rohkem kui kahe suve jooksul kokku mis Eestis olnud on. Pidime õhtul poodi ka minema, seega sai väga lõbus 45min sõit olema. Istud pimedas ja järsku lööb kogu õue valgeks aga kuna meil auto pläriseb siis müristust väga ei kuulnud. Täna tulid jälle ühed pilved siia, ongi hetkel meie kohal aga tundub et väga siit vist midagi ei tule.

Raimo käis täna kohalikus pubis piljardit mängimas. Mina kaasa minna ei viitsinud aga tal oli seal järjekord inimestest kes temaga kõik mängida tahtsid, mängis umbes 15 mängu, ühe kaotas ja kõik hoidsid kätega pead kinni :D Populaarne siin juba :D Muide siin on üks naljakas reegel ka. Kui piljardit mängid ja puhta laua teed, et vastane ei saa võimalust lüüagi, siis peab kaotaja püksid maha võtma ja ümber laua ringi tegema :D Üks kellega Raimo mängis, võttiski püksid maha haha :D


Hetkel kõik ning räägime teinekord :)

Pühapäev, 1. november 2015

Saime püssi paugutada ja jahil käia

Kuna ilmad on viljakoristuse jaoks olnud liiga niisked siis pole saanud kaks päeva traktorisse praktiliselt istudagi. Mina olen hommikuti ikkagi kell 8 valmis olnud sest kunagi ei tea mis niiskustase hommikul on. Eile sain ühe korra traktori tühjendada aga see oli jäänud reedest Raimost järgi ja peale seda enam tööd ei teinud. Raimo läks kella 1 ajal korraks tööle kuid ei saanud põllule ikkagi minna, seega Jared ja Murray lasid temal ka midagi ägedat teha. See ''äge'' tuleb sellest, et ilmselgelt liigub Raimo ringi valede inimestega :D Mina hommikul Murrayga saan igasuguseid ägedaid asju teha. Täna sain näiteks selle suure punase traktoriga sõita ja viljaproove võtta. Samamoodi olen saanud jõhkra õhusurvemasinaga töötada, Raimo oli selle peale juba kade ja küsis, et miks mina saan kõiki ägedaid asju teha :D

Hommikul sain elus esimest korda püssi käes hoida. Lasin maha ühe papagoi. Kui te nüüd mõtlete, et issand kuidas ma sain seda teha siis ütlen rahustuseks, et need on siin nagu tuvid Eestis. Veel kiuslikumad ja nad suretavaid puid nende otsas istudes, lehti süües ja koort maha nokkides, nii et lõpuks on puust alles ainult rootsud. Seega meil polnud hommikul Murrayga midagi teha ja ma tulin tööle ja õiendasin, et kuradi papagoid, magada ei lase. Elavad meil majakatusel ja toksivad nokaga plekki. Murray tõi kuurist püssi, ütles, et näe seal maas on nende parv ja davai lase üks maha. Ma pole elusees isegi märki lasnud. Aga sain esimese korraga pihta.
Kusjuures ma arvasin, et ma tunnen ennast väga halvasti peale papagoi laskmist. Korraks tekkis paha tunne, et kuidas ma sain seda teha aga mõeldes, et nad on igavesed nahhaalid, kadus see mõte kiiresti peast. Täna hommikul sain veel ühte lasta aga ütlen ausalt, enam ma seda teha ei taha kuna teadaolevalt lendavad papagoid ringi parvedes ja kui olin ühe maha lasnud, tulid tema sõbrad ta juurde, seisid seal ning vaatasid teda pikalt ennem minema lendamist. Mul tekkis sees paha tunne, seega luban et enam kedagi maha ei lase.

Kui Raimo tööle läks, kekutasin, et näe mida mina teha sain :D Siis anti talle ka proovida kuna muidu ei saagi tema midagi ägedat teha. Raimo sai samamoodi papagoisid sihtida ja pärast kutsusid nad mind ka kuna plaanis oli töö asemel märki lasta.
.
Kui peale lõunat märki läksime laskma olid meile ühesugused ülesanded pandud. Kännu otsas olevad plastikpudelid ja Raimo tahtis puu otsas olevat papagoid ka kätte saada.
Kuulid mida lasime olid sellised:


Siin hoiab Murray kuule käes. Selle väiksega lasime papagoisid, suurega plastikkanistreid kuna suurem lendab palju kaugemale. Väike maksab 40 senti ja suur umbes 1,30.

Siin paar pilti meie sihtimisest. Raimol on käes see püss mis väikseid kuule tulistab, ta sihtis just linde puu otsast. Pihta ta muidugi ei saanud.


Siin hoiame käes püssi millega plastikkanistreid lasime. Kõrvaklapid on ka peas kuna see püss andis väikse tagasilöögi ja laskmisel käis päris kõva laks.


Pildi äärest piilub Jared, kontrollis kas mul on ikka silma või mitte :D



Kuna meil on Raimoga siin koguaeg võistlus kes on ägedam, ilusam, osavam ja kiirem siis meid pandigi proovile, et noh kes paremini tulistab. Plastikkanistritega sai asi selgeks, need olid umbes 100 m kaugusel ja tuli välja et oleme suhteliselt samad. Meestel muidugi raske aksepteerida, et naine ka hästi tulistada võib aga ehk olen naturaalne talent :D
Siin on pilt meie tulistatud kanistritest. Vasakpoolne on Raimo tulistatud, parempoolne minu:


Näete, suhteliselt sama ;)
Päris huvitav on. Peame mingi aeg laskmisvõistluse tegema. Saab tasavägine olema.

Täna õhtul kutsusid Murray ja Jared meid rebasejahile kuna siin liigub üks ringi kes on mõlema kanad ära varastanud. Nad üldiselt tapavad ära kõik kes nende aladel teretulnud pole ja kahju teevad. Muidu nad loomadele liiga ei tee. Otsustasime minna kuna see oli jälle asi mida kunagi teinud polnud ja uus omamoodi kogemus. See ei tähenda, et ma hakkaks nüüd koguaeg lõbust loomi maha laskma.
Igatahes, kui aeg minna, istusin mina Murrayga kastika kabiinis, Raimo ja Jared olid kastikas püsti. Raimo näitas võimsa lambiga ümberringi valgust ja Jared oli püssiga valmis kuid see püss mis tal oli, oli palju võimsam kui need millega meie päeval paugutasime.
Kui rebast nägime, kihutasime autoga ühele järgi kuna ta oli kiire ja nägi ohtu. Jared sai talle pihta teise lasuga ja kolmandaga lõpetas ta piinad. Siis sõitsime läbi ka teisi põlde ja leidsime ühe jänese ning tagasi tulles teise rebase kes oli auto poolt tulnud valgusest väga huvitatud ja ei tahtnudki põgeneda. Me olime vähemalt 200m kaugusel, seisime kohapeal ja Jared lasi sealt teise lasuga pihta.

Paras adrenaliinilaks oli ikka. Koju jõudes Raimo silmad särasid nagu oleks kastitäie shokolaadi ära söönud :D Jared lubas talle õpetada lendavat taldrikut õhus tulistama. Nii et Raimo sai endale uue hobi :)

Homme saan magada nii kaua kui Raimo sest öösel pidi sadama ja ilmselgelt me siis põllule ei lähe. Kui ärkan, vaatan mis saab kas tasub tööle minna.


Järgmise korrani :)

Reede, 30. oktoober 2015

Töö pildis

Lubasime, et näitame ka visuaalselt mida meie töö täpselt ette kujutab.
Esmalt kõike seda kuuldes oli minul suur segadus kuna nii palju asju oli vaja meelde jätta ja kui midagi valesti teeksime, on kuri kaelas. VIimane asi mida tahaksime, oleks mingi masin katki teha. Kindlama tunde andis alguses Murray kes meiega põllul ikka kaasas ka käis ja näpunäiteid andis. Raimo tundis ennast traktori roolis algusest peale väga mugavalt. Mehed ja masinad, teate küll :)

Alustame algusest. Mina ärkan esimesena, hetkel alustan tööd kell 8.00, kui ilmad soojemaks lähevad, siis 5.30 või 6.00. Praegu ei pea palju ettevalmistusi tegema kuna põllule läheme alles kella 10 ajal kuna öösel on ikkagi niiske ja nagu eelmises postituses mainisin, peab vilja niiskustase olema teatud numbrist allpool. Oleme Murrayga hommikuti näiteks traktoreid tankinud, tavotitanud, õlitasemeid kontrollinud ja muid väikseid mehiseid parandustöid teinud. Kui raps on piisavalt kuiv, lähme Jarediga põllule. Tema võtab üles rividesse aetud vilja, masin töötleb selle läbi ja tema kogujasse läheb ainult raps. Jared sõidab sellisega:




Eest korjab masin vilja üles. Raimo tegi video ka:


Traktori üleval on koguja kuhu kukuvad rapsiseemned. Kui koguja on täis, hakkavad traktoril vilkurid põlema. Siis teame, et peame vasakule tema kõrvale sõitma. Tema keerab selle pika toru vasakule välja ning meie peame enda viljakogujaga täpselt selle alla sõitma. Paralleelselt edasi sõites, laseb tema enda viljakoguse meie omasse. Kui sellega on kõik, sõidame temast eemale ja ootame kuskil meile sobivas kohas kuni uuesti vilkureid näeme. Kõige raskemaks teebki asja see, et peame täpselt tema kõrval sõitma, muidu kukub kogu raps meie viljakogujast mööda ja maha. Üks tonn maksab umbes 500 taala, nii et see on palju raha. Ei tohi liiga lähedal ega kaugel sõita ning mitte liiga kiiresti ega aeglaselt.

Sõitmine on väga automaatne, ei pea jalaga mingit gaasi vajutama või käikude vahetamiseks sidurit litsuma. Istme paremal pool on selline asi:


Vasakul üleval on käigukang ning selle all kollane nupp on gaas. Kui käigukang on F-i peal, siis käike saab vahetada kas vastavalt + või - poole seda lükates. Gaas käib kergelt kas pöörded põhja või vähemaks. Niimoodi me teise traktori kõrval sõidamegi. Ainult nende kahe nupuga.
Samal ajal on meil traktoris ekaan kus on kaamerapilt meie viljakogujast kust näeme kas vili kukub ika kogujasse või mööda. Selline:


Selle järgi on kerge vastav kiirus ning kaugus traktorist valida. Jaredi traktor ei sõida ühe ja sama kiirusega koguaeg, selle pärast peame ka meie kiirust muutma vastavalt sellele kuidas tema sõidab.

Niimoodi ootame põllul senikaua kui oleme 3-4 täit enda kogujasse saanud. Siis sõidame vastavasse kohta kus on kaks suurt viljatünni, et enda koguja nendesse tühjendada. Tünnid asuvad nii:


Seal taga paarutab Raimo, kihutab põllul nii et tolmujutt taga :D Peame sõitma ühe tünni kõrvale, Tõstame üles toru mis vilja tünni transpordib (käib kergelt ühe nupuliigutusega). Pildis näeb välja see nii:



Tünni valime vastavalt sellele kui üks on täis, hakkame teise laadima ja kui ühelt poolt on täis, sõidame teisele poole tünni ja täidame sealt ka. Viljatünnide peal on väiksed aknad kust näeme kui need täis hakkavad saama.
Tünni kõrvale sõitmine on traktori kõrval sõitmisest olulisusest teisel kohal kuna kui toruga liiga kaugele sõidame, kukub kogu vili maha ja Murray ütles ka, et siis korjame need kätega üles. Kes seda ikka teha tahaks :) Raimo tegi head tööd ja vili sai ilusti tünni:


Kui viljakoguja on tühi, paneme toru alla tagasi ja sõidame põllule tagasi, et uued laadungid peale saada ning sama ring hakkab uuesti pihta.

Meil on traktoris veel selline seade:


Ülemine näitab pöördeid, keskmine käiku ja alumine kiirust km/h. Tavaliselt sõidame põllul traktori kõrval umbes 6 km/h. Peame jälgima et pöörded jääksid 1250-1300 vahele, välja arvatud kui traktori kõrval peab kiiresti kiirendama siis võidad pöörded 2000ni välja minna.

Üks nüanss on veel mida pole pilti saanud kuna seal on alati tegemist ja ei ole aega pilti teha. Need kaks suurt viljatünni saavad mingiaeg ju täis ka. Kui poolteist on täis, kutsutakse rekka. Kui ilusti vaatate siis tünnide pildilt näete, et ka neil on vilja väljalaskmiseks torud ja tünnide ees on traktorid. Rekkajuht sõidab kahe kastiga täpselt torude alla, käivitab traktori ja vili muudkui koguneb rekka kasti. Rekkajuhid väga hindavad kui neid aitame kui samal ajal seal juhtume olema. Meie tööks on kaugelt vaadata ja rekkajuhile märku anda kui mingi koht kastis hakkab täis saama, siis sõidab ta natuke edasi. Nii senikaua kui rekka on täitsa täis. Juhul kui rekka ei saa tünnidest täitsa täis, sõidame meie traktoriga rekka kõrvale ja laeme vilja talle kastidesse samamoodi kui muidu tünnidesse seda teeme.

Kui mõtlete kuidas süüa saame kui päev otsa keset põldu oleme siis meil on lõunakastid kuhu toidu paneme ning suured termoskanistrid vee jaoks. Sööme keset põldu siis kui tahame. Otseselt lõunat kuskile sööma ei lähe.



Siit näete seda oranži veekanistrit. Muide peame traktoris töötades kollast helkurvesti kandma. Põhjusega et meid märgataks :) Raimo näeb täitsa hea välja traktori roolis :)



Mõeldes, et oleme päev otsa põllul ja kordagi koju ei saa, siis ei, meil ei ole kuskil siin välikäimlaid vaid kui häda siis välja ja põllule. Meestel pole viga, nad harjunud, naistel on natuke keerulisem see teema, teate küll mida selle all mõtlen :D. Praegu on hea et tünnid on suhteliselt kodu lähedal ja kui tühejdanmas olen käinud, käin käbe kodus ära kui vaja. Varsti läheb raskeks kui päev otsa kuskil kaugel põllul oleme.

Ega muud erilist selle töö juures polegi. Vahe minu ja Raimo tööajal on see, et tal on minu meelest palju raskemad töötingimused. Olen mitmel korral varem kirjutanud, et öösel on siin täiesti kott-pime. Mis minul viga päikesepaistelisel päeval traktoriga sõita kus näed nii kaugele kui silm seletab. Raimol on keerulisem. Traktori tuled näidavad küll väga hästi kuid kaugemale kui tuled ikkagi ei näe. Varem ma seda ei teadnud kuni eile peale trenni jooksin taha põllule Raimo juurde ja mahalaadima tulles viskas Raimo mu koju ära. Istusin traktoris ja tegelikult oli päris jube küll. Täiesti kott-pime, ainuke mida näed, on natuke vilja põllul, teist traktorit ja mõnda hiirt kes rataste alla jääda ei taha.

Üleval olevad pildid on päeval tehtud, kui õhtu saabub, näeb Raimo sellist pilti:





Praegu rapsi koristades on väga igav kuna vili on imetilluke ja viljakoguja täitmiseks läheb kohati isegi 2h aega, seega peab palju passima. Raimo on praegu raamatut lugenud, mina täna ei viitsind traktoris passida ja pesin pere maja aknad puhtaks. Ilmselt homme lähen Jaredi elukaaslase Sara juurde vahepeal sama tegema.

Rapsi on teha veel 2-3 nädalat, seega passimist saab palju olema. Vähemalt on praegu huvitav kuna kõik põllud on uued :)


Kui hakkame nisu koristama, ei suuda meie piisavalt kiiresti viljakogujat tühjendatud kui juba peaksime uue laadungi põllul peale võtma. Siis ootab teine traktor meie järgi.

Töö sõltub 100% ilmast. Kui on vihmane, ei tööta. Täna hakkaski 7 ajal vihma sadama, seega Raimo sai töötada 4h ainult. Tavaliselt on ta 10ni õhtul saanud põllul olla. Nädalavahetus tõotab samuti vihmane tulla. Seega siis tööd ei tee.

Siit täna lõpetame ning varsti uued uudised :) Cheers