Pikk postitus meie tegemistest

Tere siit karskest sügisesest Sydneyst :)
Meil vähem kui kuu pärast talv käes ja peabki saapaid otsima minema. Plätude ja lühikeste riiete kandmise ilmad on peaaegu et möödas ja saab ennast sallide ja kampsunite sisse mässida. Vahelduseks on täitsa mõnus pikke pükse ka kanda ja öösel lahtise aknaga magada, ilma et väljast ainult saunaõhku tuleks, vaid ikka karsket ja värsket külma. Muidugi keset päeva on 20 kraadi ringis kuid õhtud on juba kohati alla 10ne.

Pole teile siia ammu midagi kirjutanud. Eks laiskus ühelt poolt ja teisalt oleme hakanud palju varem magama minema, karud ikka magavad talvel ju rohkem :D nii et une arvelt arvutit lahti ei tee ja lisaks oleme enda arvuti/telefoni kasutamist kõvasti vähendanud. Pole vaja seda ekraani koguaeg :)

Räägime asjalikud teemad ennem ja rohke pildimaterjal pärast :)

Tööl käib Raimo ikka seal samas Sydney raudtee projektil. Pintseldab ja töötleb rööpaid mis uhke. 12-tunnised tööpäevad ja 7 päeva nädalas. Vahel saab vabu päevi ka, muidugi kui küsib, ning munadepühadel sai lausa 5-e päevalise minipuhkuse mis talle vägagi ära kulus sest ta on siin ikka nagu orav rattas olnud. Ärkab hommikul nõks peale viite ja jõuab koju peale kuute õhtul. Pluss teisipäeviti on õhtul jalgpallitrenn, kolmapäeviti viib läbi piljardivõistlust ja eriti nendel päevadel on ta täitsa toss. Nii et need vähesed vabad päevad olen ka mina vabaks võtnud ja oleme nii vähegi kui võimalik linnast välja sõitnud ning päeva looduses veetnud. Sellest natuke hiljem :)

Mina töötan endiselt korealastega, teen oma tax free kõnet ning proovin neile viipekeeles kassas asju selgeks teha :D Ikka veel sama lihtne ning aju kasutama ei pea. Kusjuures see töökoht on päris hea enda tundma õppimise eesmärgil. Nagu eelmises postituses kirjutasin, on kultuurilised erinevused väga suured ning igapäevaselt paneb miski silmad punni mind imestama, kuid tegelikult peaks lihtsalt aksepteerima, et on nii nagu on. Mõttetu üldse reageeridagi kui keegi teine on selline nagu ta on. Me kõik oleme erinevad ning kui ise midagi muuta ei saa, siis pole vaja teemat üles tõstatadagi. Mõnus eneseanalüüsi ja kõrvalt vaatamise töökoht ma ütleks. Iga ebameeldiva asja saab meeldivaks teha. Pigem ongi nii, et kui elus on midagi mis ei meeldi siis tuleb sealt õppida. Mitte et keegi või miski on häiriv, vaid endas on probleem. Tegelegem nendega. Vahepeal jäi see mul unarusse, polnud rahul ühe või teise asjaga kuid olen reele tagasi saanud ning ikka ja jälle tulen järeldusele, ennast tuleb sundida. Meil Raimoga õnneks nii mõistev suhe ka. Omavaheline hõõrumine tekitaks ainult mõttetuid pingeid.
Tööl meil selles suhtes ka tore, et Paula ja Liisiga saab alati nii palju nalja ja eks töökoht ongi oluline pigem inimeste kui töö enda pärast. Poleks neid seal, oleks ma ilmselt juba kuskil mujal.
Nüüd talveperioodil peaks meil tööl vaiksemaks jääma, gruppe tuleb vähem. Mis minu jaoks tähendab rohkem vaba aega aga vähem palka. Meie eesmärkide suhtes pole viimane variant muidugi ideaalne, seega hoian kõrvad-silmad lahti kui mõni tööpakkumine rüppe kukub. Kuna viisa lõpeb 3ndal septembril siis keegi ei taha mind paariks kuuks tööle ka võtta, tööandjatest arusaadav muidugi aga minu jaoks mitte kõige parem. Elab, näeb, päev korraga :)

Hobidest nii palju, et Raimol on oma jalgpall nüüd. Käib teisipäeviti trennis ja laupäeviti võistlustel. Viib läbi piljardivõistlust iga kolmapäev ning siin ja seal käib võistlustel ka. Just eelmine nädalavahetus käis paarismängu võistlustel kus kaotasid poolfinaalis. Tal viimasel ajal kiidest täiesti savi. Mõtles siin, et peaks üldse kiikoti mõneks ajaks nurka viskama. Ta on tulihingeline võistleja ka, tahab alati võita ja võtab kaotust raskelt aga ta on õppinud kaotustest õppima. Eks kõigil viskab kohati mõni tegevus kopa ette aga oluline on jätkata. Kõik päevad pole vennad. Kuna ma olen peale Eestis käiku ennast jälle kokku võtnud ja korralikult jõusaalis käima hakanud, olen Raimo ka võimalikel hetkedel kaasa tarinud. Muidu olen varsti rohkem musklis kui tema :D
Ise olen enda motivatsiooni tagasi saanud. Vahepeal ei tahtnud üldse trenni minna, lihtsalt ei suutnud ennast sinna vedada, kuigi jõusaal on kõrval majas. Aga ma tean millest see tingitud oli. Nimelt ma polnud koduse eluga rahul ja minu jaoks on kodune energia väga oluline ning nagu ennem kirjutasin, et on mõttetu stressata asjade üle mida ise muuta ei saa, siis olen ka enda mojo tagasi saanud. Ise oled enda õnne sepp, nii on :) Lühidalt teile arusaamiseks, et me elame koos paariga kes on täiesti vastandikud meile, absoluutselt igas asjas. Alustades elustiilist, maailmavaadetest, hoiakutest ning kommetest.
Siit kohe kirjutaks, et kolime sellest korterist juuni lõpus välja minu töökaaslase Paula juurde. Ma tema juures käinud talle küüsi tegemas ja tal megailus valgusküllane katusekorter kus saame suure magamistoa enda vannitoaga. Pluss korterikaaslased on meiega sarnasemad. Maksame uues kohas sama hinda mis siin.

Olen suutnud isegi värvipliiatsid karbist välja võtta ja oma uhket värviraamatut värvima hakanud. Väikeste pingetega elus on lihtne enda lemmik tegevused unustada. Pluss köögis teen rohkem süüa kui Raimo. Poleks elusees arvanudki, et minus mingi kokkamisejuur sees on. Pigem tahan uusi taimseid toite ning põnevaid maitseid katsetada ja kõige rohkem meeldib neid sättida. Mingi kunstihing on ikka sees :) Lisan paar pilti ka:

Siin on puder karamelliseeritud pirnidega:

Mustade ubade nuudlid, röstitud pähklite ja kõige rohelisega:

Smuutikauss (blenderdatud külmutatud banaanid, kookosejogurt, vanilli ekstrakt), õun, kookos, kakaonööbid kaunistuseks:

Peedinuudlid vitamiinidega:

Vegan minikoogikised. Megahead tulid. Esimest korda proovisin midagi sellist ja ma ootan praegu aega et neid uuesti teha või midagi sarnast proovida. Põhjaks on pähklid, datlid, riisisiirup. Kreemiks on vees üleöö leotatud indiapähklid , kookosejogurt, kookosrasv, vaarikad, vanilli ekstrakt, riivitud apelsinikoort, laimimahla. Shokolaadikrõpsud tegin ise, sulatasin tumeda shokolaadi, ajasin plaadile laiali ja puistasin purustatud pistaatsia pähkleid ja vaarikaid peale:

Vegan jäätis. Blendertasin külmutatud banaanid ja marjad, lisasin kookosvett et paremini blenderdaks ja kaunistused peale:

Ahjus tehtud kartulid, peedi-avokaado-redise sai, peedihummus ja tavaline hummus, pluss vitamiinid:

Vegan jäätis. Blenerdasin külmutatud banaanid, shokolaadi, kookosejogurtit natuke ja kaunistused peale:

Ei hakka aud endale võtma, supi tegi Raimo :D Juurvilja-püreesupp. Seemned peal ja sai kõrval:

Puder chia seemnetega. Purustatud veganküpsis, kiivi, pähklivõi, goji marjad peal:

Käisime hiljuti advokaadi juures ka. Kuna nüüd 17ndast aprillist teatas Austraalia peaminister, et sponsorviisa süsteemi muudetakse, siis meie jaoks tegi antud uudis olukorra raskemaks, kuna viisade menetlusmeetodid võetakse kasutusele koheselt aga seadus jõustub alles 2018 märtsis. Põhimõtteliselt meie ainuke variant on skilled viisa Raimo kokahariduse ja töökogemuse kaudu või emb-kumb läheb siin ülikooli. Oleme praegu otustamisfaasis, selle pärast ei saa teile midagi täpsemat hetkel öelda, mis saama hakkab. Fakt on see, et Austraaliast ära minna me septemberis veel ei taha. Lõppegu see siis pikaajalise viisaga või aastase kooliviisaga aga siia jääme kauemaks. Loodan, et järgmises postituses on teile natuke selgemat infot jagada.


Ükskord rentisime auto ja sõitsime Wollongongi. Mul Paula töölt rääkis, et seal ilus kaljuäärne ookeani peal olev sild. Tundus ahvatlev, mõeldud-tehtud. Alguses muidugi jannegeps ei töötanud, minust head kaardilugejat ei saa, hea kui ma kodus tean mis tänav mis pool on. Nagu ema naljatab, et olen topograafiline düsgraaf :D Sõitsime hoopis Wollongongi linna sisse aga sild oli pool tundi ennem linna. Kui seal juba olime, uurisime natuke linna ja pärast sõitsime silla äärde. Austraalia loodus suudab alati meid üllatada. Pildimaterjal siin:

Tabasin hea hetke, kohe aevastab :D

Saime Raimoga ühel nädalal kaks järjestikkust vaba päeva ka. Rentisime auto ja sõitsime sinimägede poole. Ööbisime ühes villas kus värskeks õhuks oli ilmselt kõrval olev kobusefarm aga nagu vanaema ütleb, sitahais ongi kopsurohi ja me maalapsed, jäime ellu :D Hommikul pakkisime endeid kokku ja otsustasime mägedesse matkama minna. Mõtlesime et võtame raja mis on kõige raskem ja kus ühtegi inimest ei kohta. Ilmaga vedas täiega kuna all orus on väga külm ning antud päeval oli meil lausa 24 kraadi väljas sooja, täielik luksus. Raja alguses oli muidugi palju turiste kes läksid põhikohtadesse aga edasi liiguvad tavaliselt tõsisemad matkajad ja trenniinimesed. Raimo on tahtnud mind sinna rajale juba aasta viia, lõpuks võtsin vedu. Kuna me ükskord juba käisime seal siis mõtlesin, et käiks kuskil mujal ka aga tal oli õigus, need kohad mida seekord rajal nägime olid nii võimsad ja ahhetama panevad, et ausalt, lähen sinna hea meelega tagasi.
Eksisime metsas ära ka. Valisime raja kuhu soovitati rangelt minna ainult kogenud instruktoriga ja järsku kuskil saigi rada otsa. Roosasid lipsukesi okste küljes enam ei näinud ja ühtegi käinud jalajälge ka mitte. Hakkasime siis suvalises suunas edasi minema kuni leidsime justkui käidud raja. Ronisime päris terava nurga alt käpukil sealt rajast üles ja oh üllatust, see viis ühe kose juurde kust tagasi minema pidi sama rada pidi kust üles tulek oli ka korralik katsumus. Nii me siis kohati libisesimegi sealt mäenõlvalt alla. Lõpuks leidsime raja ikkagi üles. Kokku olime Orus ja mäekülgedel 3 tundi. Vahepeal jooksid meie eest paabulinnud ning me ei näinud ühtegi inimest. Aa, seal kus künkast üles ronisime, oli üks telk all orus. Keegi telkis seal :D Kus levi polnud. Päris huvitav. Seikleja hing vist :)
Raja lõpus ühel vaateplatvormil pidasime piknikku, nautisme looduse hääli ja laadisime akusid. Ilma edasise jututa, siin on pildid:

Vaadake kus see pärdik on, ta peab alati kuskile turnima kus keegi ei käi :D

Trepid siin, trepid seal, trepid iga nurga peal. Huvi pärast oleks võinud sammulugeja peale panna mitu astet astusime. Koguaeg üles-alla. Jalad olid pärast nagu spagetid all.

Näopesu täies hoos.

Poiss, pane kohe püksi tagasi :D:D

Hiiretips läks putru keetma, tipa tapa tibule :D

Mõnes kohas mägeda vahel oli nii pime nagu oleks õhtu

Selline oli vaade viimases punktis kui matka lõpetasime ja maha istusime. Milline loodus. Ainult laulvad linnud ja tuules sabisevad puud. Sinimäed on nii suured, et kui aasta aega iga päev uurel rajal käia, ilmselt käiks kogu mäestiku läbi aga võib-olla ka mitte :) Maagiline koht.

Peale päeva otsa sinimägedes turnimist tulime päris väsinuna koju ja läksime vara magama, järgmisel hommikul plaanisime ennem päikest ärgata ja Bondi randa päikesetõusu vaatama minna ning hommikuse trennina rannikukõndi teha kuna ilmselgelt me eelmine päev üldse ju ei jalutanud :D Bondil on spets terviserada kus näeb oi kui ilusaid vaateid. Kahjuks pean ütlema et müstilisel kombel on osad selle hommiku piltidest jäädavalt kadunud :( Nii et peame leppima nendega mis on:

Taevas oligi nii kirju

 See on ehe pilt kui Janne ütleb Raimole, et roni sinna kivi otsa, ma teen pilti ja Raimo on megaväsinud :D

Mõned sillad ka teepeal

 Bondil on megailus surnuaed...

Kui juba piltide lisamiseks läks siis panen siia üles ka fotod kui ühel päeval peale tööd otsustasime Paulaga, et tavalise busse peale jalutuskäigu asemel, istume hoopis praamile ja sõidame ooperimaja juurde ja läheme sealt koju. Saime vastu väga ilusa sooja õhtu ja kirju ning tulesid täis linna:

Siit lõpetan. Hetkel rohkem midagi lisada ei ole, olge head ja järgmise korrani :)

Central coast, piljard, ja korealased

Tere kõigile siit sügisesest Sydneyst :)
Ei tea isegi kuidas eelmisest postitusest juba peaaegu kaks kuud möödunud on. Natuke tegelikult tean küll, me oleme puhkamise ära unustanud ja ainult töötanud :D Kuid hetkene tööorjus on heade kavatuste nimel. Eesmärkide nimel tuleb pingutada :)
Ennem Sydneysse tagasitulekut raiskasime üsna palju raha nii Tais kui Eestis ja tahame kähku varad tagasi teenida, et viisade jaoks kindel varu olemas oleks.
Oleme mõlemad ilma ühegi vaba päevata nädalaid järjest töötanud ja kui on vaba päev olnud, puhkame endeid korralikult välja. Saame aru et see ainult hetkeline ja vingumine ei aita üheski olukorras.

Peale eelmist postitust oli Raimol tiimiga piljardivõistlus Deemantliiga liiga raames kus nad said esimese koha. Mõned pildid võistlustest:

Sai eelmise hooaja eest kõik karikat ka kätte, siin nad on :

Lisan  iga karika tähenduse ka:
Deemantliiga parim mängija Sydneys 2016
Karikas Deemantliiga korraldamise eest 2016
Deemantliiga üksikmängu 2. koht (2017)
Deemantliiga üksikmängu 1. koht 2016
Deemantliiga handicapi üksikmängu 2. koht 2016
Deemantliiga Härra 8-ball 1. koht 2016
Deemantliiga marquee masters võitja 2016 (tiimidest kõige tugevamad mängivad omavahel)
Las Vegase liiga 2. koht 2016
Karikas Las Vegase tiimi eest 2016

Igal kolmapäeval viib Raimo läbi seda sama Las Vegase uue hooaja liigat. Ta väga ei viitsi seda ise mängida sest see on pigem algajatele. Senikaua kui aprillis suuremad võistlused pihta hakkavad, käib Raimo niisama rahamänge kuttidega mängimas.

Töö on tal see sama trammiteede ehituse peal kus seekord ei saa ta nautida ainult wc-paberite vahetamist vaid reaalselt peab ennast liigutama ka :D Kõige rohkem valmistab ette rööpaid mis maha lähevad ning jooksvalt nipet-näpet teeb muid töid ka. Ülemusega on tal head suhted. Kui Raimo oli nädala töötanud, kiitis ülemus teda ette ja taha ning ütles, et tõstab tal palka. Nüüd ta siis teenibki 2000-3000 dollarit nädalas kätte, oleneb palju tunde tuleb. Raske on leida head usaldusväärset töötajat siin. Raimo räägib et tihti läheb hommikul tööle ja keegi laisk on jälle lahti lastud kuna kui töö jääb tegemata ja kui mõni töö ühe päeva hilineb, peab firma 100000 dollarit trahvi maksma. Oleks mini firma, laseksin ka laisad lahti. Lisan paar pilti ka et umbes aru saaksite mis ta teeb:

Need on rööpad mida kutid ette valmistavad. 

Töömees :D Koju tulles on ta alati täiesti läbi vettinud sest nende kuumade ilmadega peavad nad väljas töötama ja kui temperatuur üle 25 kraadi ulatub siis poisid sulavad :D Nüüd sügis on küll sutsu jahedam ja vihmasem aga väga lämbe on ikkagi.


Mõtlen just et olen kirjutanud mis tööd ma teen seal Korea firmas aga tegelikult pole kõige paremaid pärleid siia üldse kirja pannudki. Meil tööl kaks teist Eesti tüdrukut ka, Paula ja Liisi. Me võiks enda hommikusaate teha kui palju meil nalja saab ning kuidas on kultuurilised erinevused eestlaste ja korealaste vahel. See on halenaljakas ning kohati ka kurb ja mõtlemapanev. Kollektiivis on meil kolm eestlast ning kümneringis korealast, ei viitsi kokku lugeda :D
Nimelt kommetest, kui eestlane üldselt on viisakas, köhides paneb käe suu ette, avalikult kõhutuuli teistele nuusutada ei anna, treppe oskame kasutada ning uksest sisse tulles ütleme alati tere, siis korealastega on natuke teised lood. Nad tunnevad ennast enda nahas vägagi mugavalt, mida keha teha tahab, seda teevad. Treppidega on vahel sellised lood, et nad tulevad tagurpidi alla. Minu jaoks hämmastav on see, et korealased on väga tabletikultuur ning nad söövad kõikvõimalikke tablette selle asemel et toidu näol kehale õiget energiat anda ja nad ikka ostavad neid juurde kuigi need ei toimi.

Alustan algusest.
Uksest sisse tulles on väga erinevaid inimesi, on selliseid kes meid inglise keeles tervitavad ning meid mõistavad. On neid kes korea keeles tervitavad eeldades et me nende keelest aru saame ning on ka neid kes meid kurjalt põrnitsevad või üldse enda kinganinasid vaatavad.
Passi küsimine on paras ooper. Üldiselt saame selle kliendilt kergelt kui giid küsib ning oma keeles midagi seletab. Eks nad kardavad et teeme sellest koopia, mis pole ka vale, ning kuritarvitame, mis on vale. Ühel korral ütles mulle üks meesterahvas vihase näoga, et kui tema passi tagasi ei anna, kaebab mu kohtusse. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kulla mees, mul pole sinu passiga midagi teha :D Pärast müüki tehes põrnitses ta mind veel vaenulikumalt. Ilmselt kui ta oleks piisavalt inglise keelt osanud, oleks mulle midagi veel mahlasemat öelnud. Aga see selleks, mul kõrvade vahel väga filtrit pole, lasen sellise pasa mõnuga kahe kõrva vahelt läbi :D

Huvitav nende kommete puhul on see, et kassas nad ei julge eriti meile otsa vaadata. Kohati jääb tunne et nad on rassistlikud sest tahavad ainult atöötajatega suhelda (kui suur müük siis kontorist tulevad korea tüdrukud vahel saali appi). Küsisin üks päev kollegilt, et miks nad nii teevad. Ta ütles, et nad pole mitte ebaviisakad vaid nad ei julge välismaallastega inglise keeles rääkida. Et koolis õpetatakse neid ainult inglise keeles lugema kuid rääkida nad ei oska ning nad võivad umbusalduslikud olla. Viimasest on hästi aru saada, kui tooted spets kotti ära pakime ning kinni klammerdame, kisuvad kliendid tihti need lahti arvates et võtsime sealt midagi ära. Igapäevane teema. :D

Rääkides wc kasutusest siis neil Koreas on kõik väga automaatne ning popp. Sellisest nupuvajutusest, millega meie harjunud oleme, ei tea nemad midagi. Seega tihti leiame wc-st alla laskmata üllatusi ja kes koristab kui mitte meie, tublid eestlased :D Kasutatud wc-paber käib neil prügikastis ning ausalt me pole veel tüdrukutega siiamaani aru saanud kuidas on võimalik terve pott ja veepaak täis lasta seda tahkemat värki. Ilma ilustamata, ausalt :D Wc-sid koristame hommikuti ning päeva jooksul peale ''äpardusi'', seega kuumade ilmadega on wc-d alati nagu üllatusmunad, ei tea mis ees ootab :D Vabandan nõrganärviliste ees.

Viisakuskombed on neil üsna kummalised. Nende jaoks on okei kõigi ees kõva häälega peeretada, krooksuda ning köhida ja aevastada ilma kätt suu ette panemata. See kõik on üsna rõve ning raske aksepteerida, et ju neil asjad käivadki nii. Vaadates seda rahvust igapäevaselt, siis saab kergelt aru kuidas nende kasvatus olnud on. Korealased on väga perekonnakesksed ning nad hoiavad üksteist väga. Tihti näeb kuidas nad üksteisel ümbert kinni hoiavad või lihtsalt vennalikult käsi teise õlal seisavad.
Lapsi kasvatavad nad nii nagu lapsed kasvada tahavad. Neid ei keelata ning lastakse kõike teha mida hing ihaldab, seal juures ka töökoha vara rikkudes. Samas on ka väga toredaid väikeseid põngerjaid.

Korea naiste puhul on väga popp ilukirurgija. Paljudel on nina euroopalikumaks lõigatud ning ühe silmalao asemel lastud topelt-laug opereerida. Aga ausalt, korea naised näevad nii head välja. Meil on üks giid kelle nimi on Im So Young (inglise keelest tõlgitult ''ma olen nii noor'') kes näev välja 30-e aastane aga saime teada et tegelikult on ta 48 :D Klientide passe vaadates tekib sama emotsioon, et no tundub 40-ne aga tegelikult 70. Pluss 99% naistest kannab meiki. Korea kolleegidelt küsides ütlesid nad, et korea naised on väga ebakindlad enda välimuse suhtes, mis on ka loogiline kõikide nende meigikihtide ja operatsioonide kohta. Mehed on aga täiesti tavalised matsid :D Nemad ongi need peeretajad ja krooksujad ja köhijad ning kui nad millestki aru ei saa, siis tuleb häälitsus ''öäh??????'' :D

Uksi nad ka kasutada ei oska. Just klaasuksi, nad eeldavad et need avanevad automaatselt. Tihti jooksevad nad peadpidi klaasi ja püüavad klaasseinast kuidagi imekombel läbi minna :D See on vast kõige naljakam nende puhul. Ja kui läheme ust avama, näitame et linki tuleb õrnalt alla vajutada ja ust tõmmata, tuleb igalt teiselt suust pikk ''aaaaaaaa'' vokaal :D

Üldiselt on täitsa tore seal töötada. Igapäevane naljasaade on alati meil kolmekesi olemas ja lisaks klientide poolt huumor lisab ka päevadele vürtsi.

Olen endale uue hobi leidnud, nimelt söögi tegemine. Poleks elusees arvanudki :D Aga ma ei taha igasuguseid toite teha, nt pastat või suppi ei viitsi aga huvitavaid putrusid, smuutikausse või võikusid vorbiksin iga kell. Kirss tordil on pärast muidugi toidu kaunistamine. Arvan et meeldib teada mida enda kehasse panen ning lisaks saab silmadega ka süüa. Olen Raimole päris palju viimasel ajal kokanud, naerab siin, et kas teen talle kõige kolme aasta eest nüüd kokkamise tasa, mis ta mulle teinud on :D Raske ülesanne aga annan endast parima :D
Panen siia paar pilti kaunistuseks ka:

Trenni pole ma väga tihti jõudnud, hea kui korra nädalas suudan ennast jõusaali vedada. 7 päeva nädalas töötamine teeb oma töö ja hetkel pikad päevad ka, seega koju tulles vaja kõike muud teha :)
Aga kui juhtub vaba päev meil koos olema nagu eelmises neljapäeval oli siis lähme kohe kuskile linnast välja. Seekord rentisime auto ja sõitsime Central Coastile mis on Sydneyst sada kilomeetrit põhja poole. Raimol elab seal üks töökaaslane kes iga hommik ja õhtu sealt tööle ja sinna koju sõidab. Ta oli öelnud, et seal elamine on seda sõitmist väärt. Tahtsime ka näha et mis seal siis niiväga vägevat on ja nii kui nii Sydneys valati taevast ämbriga vett alla. Aga ausalt sealne loodus on vapustav. See koht on ehitatud suurte mägede vahele ja energia mis seal kiirgab on nii positiivne ja rahulik et mõtlesime isegi, et mis sealt siis niiväga linna sõita oleks :D
Päev jäi lühikeseks kuna teel sinna oli maanteel avarii ning 1,5h asemel sõitsime sinna 3h, seega pidime valima mida vaatama läheme. Lemmik koht oli suurte kaljude vahel üks koht kuhu sai kivide peale minna ja ookeanile suhteliselt lähedale. Hetkel oli mõõn, selle pärast sai ka sutsu seal ronitud. Lisan pildid ka:

Meie nüüd lõpetame ning uuel ajal uued lood :)

Oleme tagasi Sydneys

Tere jälle kõik meie blogi huvilised :)

On möödunud see kaua oodatud kuu puhkust ning oleme tagasi endile kalliks saanud linnas, Sydneys.
Vahepeal viibisime kaks nädalat Tais, 10 päeva Eestis ning nädal veel Tais. Oli emotsionaalne ja teguderohke puhkus, nägime kõiki kalleid inimesi keda näha soovisime ning nüüd oleme uue energialaadungiga siin suurlinnas pesitsenud juba täpselt nädala.
Mõtted on meil mõlemal samad, Eestisse lähiajal tagasi kindlasti ei lähe. 10 päeva jooksul mis seal viibisime, hakkasime ka ise märkamatult muutuma masendunud eestlasteks ning olime väga üllatunud kui võõraks võib enda kodumaast kasvada vaid 1,4 aastaga. Pigem näeme enda tulevikku siinpool ekvaatorit, kuid kindlasti ei ole me maha matnud ideed Eestis enda loomaaeda pidada, nagu Raimo seda nimetab :D ehk mul peab olema kits, lehm, siga, kanad, kassid, koerad ning muud karvased ja sulelised, härral selles osas sõnaõigust ei ole :D Boonuseks oleks meil väga armas koht kus kõike seda loomakarja pidada saaks. Eks näis, aega on selle kiire asjaga. Kõigepealt tuleb muu põnev elus ära teha mille pärast Austraaliasse üldse algupäraselt tulimegi, nimelt elamisluba või kodakondsus, et ikka teed valla oleksid.

Sissejuhatus tehtud, nüüd asja juurde :)

Sydneysse jõudes saime kohe kuumalaine kaela, kus päeviti küündisid kraadid 37ni ning õhk oli niivõrd niiske, et natuke kiiremini kõndides oleks justkui dushi all käinud. Eesti külm mõjus Sydney kuumusest muidugi kordades hullemini :D

Kus elame? Ennem kui Sydneysse jõudsime oli meil elukoht juba olemas. Waterloos, mis on Sydney kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel, oleneb mida kesklinnaks pidada, see suur ja lai aga põhimekast on paarkümmend minutit. Bussiliiklus on siin väga hea, poed käe-jala juures. Toa saime Raimo piljardikaaslaselt Lukeilt kes oma kaasaga just selle korteri ostsid ja olid nõus meid teise tuppa võtma. Tuba on suurem, avaram ja valgusrikkam kui eelmine kord ning meil on ka enda eraldi vannituba, jess!! :D
Lisan pildi ka, et põnevam oleks:

Korterikaaslased on meil megalahedad. Samamoodi ei ole pidutsejad ja hindavad kodu kui kohta mis peaks puhkamiseks olema. Elamine sujub hästi, nemad vaatavad koguaeg telekat, meie üldse seda ei vaata, nii et kaklema ei lähe. Rahaliselt maksame 400 dollarit nädalas, hinnas on kommunaalid, jõusaal ja korralik bassein. Nii et selle raha eest on väga hästi saadud. Pluss pole läbi maakleri jamamist, korteriomanikud elavad täitsa teises toas :)

Minul oli Sydneysse tulles kohe töökoht olemas. Seal samas Korea firmas kus ennem farmi minekut kolm kuud töötasin. Töökaaslane Epp võttis minu koha üle selleks ajaks kui eemal olin ning nüüd vahetasime jälle kohad ja tema kahjuks lahkus. On üks väga äge inimene aga beebiga kodus olla on tal veel ägedam :) Tööl olen käinud nüüd kolm päeva. Kõik täpselt sama. Ilmselt see tax free kõne mida gruppidele esitame jääb mul elu lõpuni pähe :D nii et raskusi ei olnud ja tore oli tagasi minna kohta kus mind oodati.

Raimo saab homsest töö. Sinna samale riigitöö peale kus ennem farmi minekut töötas, ehk Sydney trammitee projektile. Muidugi ideaalis oleks kohe sponsoriväärilise töö leidnud aga tahame ennem adkokaadi või agendi jutule minna kui selle sammu võtame. Seega senikaua võib ta kuskil töötada kui asjad selgeks saame mis täpselt teeme.

Mina joonistan üle aasta aja tellimusportreed! Arvasin et olen täitsa roostes aga ilmselt see nagu jalgrattasõit :) Kui valmis ja tellija lubab, lisan ka blogisse pildi. Huvitav on aga see, et ma ei naudi joonistust niivõrd kui tavaliselt. Ilmselt selle pärast, et pean selle kiiremas korras valmis saama ning joonistamisel ja ajal ei ole kõige paremad suhted. Kuid saan hakkama :) Pean peale tellimust kohe uue mõnusa portree ette võtma, siis jääb hea maik suhu ja ehk saan end jälle ree peale. Ilmselt teeb ebameeldivaks ka fakt, et ma tola kaotasin oma prillid ära. Arvutis ilma nendeta olla on kohati lausa piin, eriti kui detailset tööd tegema peab. Eile käisingi prillipoes ja lasin testid teha ning tellisin uued prillid. Kontrolliti silmanärve ja veresooni ka. Öeldi, et mul on ideaalsed silmad, et järelikult toitun väga hästi. Omaette muigasin, et muidugi kõvasti paremini kui varem. Ning boonuseks on mul ka nägemine paremaks läinud :)

Raimole ostan varsti piljardisaali madratsi, ta hakkab seal jälle elama :D Ta siin sügeles terve Tai aja, et tahaks mängida, nüüd saab oksendamiseni neid kuule toksida :D Nädalavahetusel olid tal juba esimesed võistlused kus seekord poolfinaal jäi viimaseks mänguks. Tunne on tal hetkel väga hea, eks selle pärast koguaeg saali kibelebki. Minugi poolest, minu meelest on nii lahe et tal selline hobi on millega väga tegeleda tahab ja milles hea on. See viib kaugele :)
Uuel nädalavahetusel on tal juba uued võistlused. Pluss kolmapäeviti hakkab ta jälle läbi viima Las Vegase liigat. Nii et saab mängida piisavalt.

Lisaks piljardile mängib Raimo ka jalgpalli. Pole ammu trenni teinud, viimati vast farmis sai korralikult joostud ja nüüd jalkavõistlustel väsis päris kergesti ära. Võhma pole enam nii palju kui varem. Aga eks nüüd saab vormi kallal töötama hakata, on kõik võimalused ja aeg olemas. Panen pildi ka võistlustest kus ta osales, pildil kõik Eesti kutid ja tiimi nimi on JK Estonia United. Nad ei pääsenud veerandfinaalist edasi. Tublid kutid ikkagi, kõik erinevad mängijad ja sellises koosseisus pole trennigi koos tehtud. Nii et pöidlad püsti igatahes.

Jõusaalis hakkasime ka käima. Raimo liigutas ennast farmis regulaarselt, tegi seal korralikku jõutrenni. Minul polnud motivatsiooni ega viitsimist miskipärast. Vahepeal liigutasin aga mitte väga. Kõik on mulle öelnud, et ma olen nii palju kaalust alla võtnud aga tegelt on nii, et lihas on kokku ka kuivanud. Nüüd just käisin jõusaalis ja pilt on hoopis teine. Nii et ärge muretsege mu tervise pärast, kõik on ok :D Ma pole lihtsalt aastaid nii sale olnud ja pealegi kunagi olin veel peenikesem, teil lihtsalt ununenud ning uued tuttavad ei tea mind väikesena :D

Siinkohal lõpetangi, sai kõige olulisem kirja pandud. Kui teil mingi teema vastu huvi on, andke julgelt teema, siis tean seda ka puudutada. Lisan meist Tais tehtud pildi ka lõppu:

Olge positiivsed ja järgmine kord uued jutud :)