Mis viisadest saab ja retk Manlysse

Tsauu :)

tuleb kiire ja lühike postitus. Püüan nüüdsest tihemini kirjutada, et kuuajast infot teile 3 tundi trükkima ei peaks :D läks aega aga kohale mulle jõudis :D

Kohe asja juurde. Rääkisin eelmises postituses et läheme viisaagendi juurde, et uurida mis võimalused oleks meil kooli minekuks.
Pean ütlema, et üsna lihtsad. Üks muudatus on ka, kooli ei lähe Raimo, nagu alguses kirjutasin, vaid mina. Kuna kui Raimo on minu kooliviisa küljes oma partnerviisaga, on temal samad tingimused, nagu mul. See tähendab, et kooli ajal saab töötada poole kohaga ja koolivaheaegadel täiskohaga, nagu mina. Alguses arvasime, et partnerviisal olev ei saa üldse täiskohaga töötada nagu kõik siin räägivad aga agendi sõnul on ikkagi samad viisatingimused kui kooliviisalgi.
Kool on mul Sydney kesklinnas. See pole ülikool vaid kolledž, ala viisakool, kus ei pea 5 päeva nädalas kohal käima, vaid kas ühe täispika päeva nädalas või kaks õhtut või hommikut. Seda saan otsustada kuni nädal ennem kooli algust, mis algab 9ndal oktoobril.
Õppima lähen ärijuhtimist, ei teagi kuidas eesti keeles seda otse tõlkida saaks, inglise keeles on see management & leadership. Olen seda põgusalt Jyski ajal ka õppinud, seega mulle tuttav teema.
Viisa teeme kaheks aastaks, ehk kehtib kuni 2019. aasta detsembrini. Alati on õigus koolist ära ka tulla, seega seotud pole me millegagi. Samas on see hea viis korralik diplom kätte saada, mis Austraalias olles on väga oluline kui tahad head töökohta või mõne firma poolt sponsorit, et lõpuks siin permanentsus saada. Nii et mööda külge ei jookse maha kindlasti.
Kooligraafik hakkab olema nii, et 7 nädalat on kooli ja 4 nädalat vaheaega. Iga semester maksab 1400 dollarit. Kokku kogu kool on natuke üle 11000 dollari.
Viisad, koos bridging viisaga (aeg kus meie teise aasta viisa on kehtetu, kuni uue viisa kehtimiseni), partnerviisaga, tervisekindlustusega, on umbes 4500 dollarit.

Mina pidin tegema inglise keele testi, mille tulemused saan varsti teada, täitma mõned dokumendid ning varsti esitama hulga dokumente koolile, et miks ma just siin seda ainet õppida tahan ja mitte enda kodumaal; mida tulevikus selle diplomiga teen; kas mul on lootust peale kooli lõppemist juba töökoht saada; kuidas plaanin kooli vältel ennast rahaliselt toetada jne jne.
Partnerviisa jaoks on vaja esitada hulga dokumente tõestamaks, et oleme Raimoga vähemalt aasta aega koos elanud. Sinna kuuluvad nt ühine pangakonto, registreeritud suhe (siin maksad mõnikümmend dollarit ja saad suhte registreerida, see pole abielu, vaid lihtsalt registreeritud suhe), ühised lennupiletid, rendilepingud, kolmandatelt osapooltelt allkirjastatud kinnitus, et oleme nii kaua koos elanud, pluss meie enda poolt suhte kirjeldus, ala et milline meie suhe on, kuidas üksteist toetame jne jne.
Paberimajandust tuleb järgneva kahe kuu jooksul palju :)
Viisa peame sisse andma ennem septembri algust.

Nii et hakkame vaikselt nende asjadega pihta :)


Natuke lõbusamat teemat ka teile. Raimo käis laupäeval piljardisaalis ühega mängimas ja tõmbas ta 300 dollariga auku :D Lisaks eelmisele ohvrile see nädal, teenis ta kokku 500 dollarit lihtsalt piljardit mängides. Siin inimesed tahavad talle niisama raha anda, peaasi et Raimo nendega mängiks. Võistlusi pole praegu olnud. Järgmine peakski olema 16-21 august Uus-Meremaal kuhu ta ka läheb.
Täna oli ilus päikesepaisteline ilm ja otsustasime, et avastame jälle mõne uue ilusa koha. Minul oli uni kell 8 hommikul juba läinud, Raimo norskas hambad laiali edasi, tegin meile puuviljasalatid ja varsti liikusimegi teele. Kuna Raimo on kõigega nõus mida mina teha tahan, siis läksime seekord Manlysse kus on rahvuspark ja mida varem külastanud polnud. See poolsaar oli kunagi sõjavarjend. Seal siiani turistide jaoks varjendid ja valvemajad alles. Muidugi nagu ikka, Austraalia üllatab alati oma loodusega :) Vabandan pildikvaliteedi eest, tehnilised viperused :) Lisan pildid ka:

Tegelikult sinna kiviäärele ei tohtinud turnida, aed oli ees. Aga kuna vaateplatvorm oli varisevate kivide pärast kinni pandud, otsustasime et turnime kõrvalt üle aia, et mõned ilusad pildid teha :D

Natuke lolli ka :D

See oli öise valveposti maja:

Maa on sõjaväemustrites et vaenlasi eksitada. Täna on maa värvitud täpselt samamoodi kui kunagi 1. Maailmasõja ajal.

Siin majas seisis kunagi ligi 10 meetrine kuulipilduja mida ainult ühe korra eksklikult kasutati:

Mina ikka oma sildadega :D

Õhtul läksime ühte parki kus kesklinnas elades õhtuti tihti käisime:

Siit lõpetan ja varsti uued jutud :)

Auto, karikas, sild, rand, töö.

Auuuuu maikuu, kuhu sa kadusid?
Juba kuu eelmisest postitusest möödas. Enda meelest alles trükkisin näpud villis :D aga mis seal ikka, annan teile järgmise ülevaate :)

Palju on rääkida, pidage vastu :)

Kirjutasin eelmine kord, et hoian kõrvad-silmad lahti juhul kui mõni tööpakkumine sülle kukub. Tegelikult oli mul siis juba intervjuu soolas aga vale informatsiooniga pole ka ilus kiidelda. Nii et tahtsin kirjutada kui töö täitsa minu on. Olen seal firmas töötanud juba kaks nädalat. Töö väga lihtne. Paneme kokku elektroonilisi reklaamkappe mis ostukeskustes on. Me toodame erinevaid, nii digitaalseid kui ka lihtsaid valguskappe kuhu plakatid pannakse kuid nende protsess on kõikidel enam-vähem sama. Palju mutreid, kruvisid, juhtmekinniteid, akutrelle ning valusaid sõrmi :D Alguse asi, mul õrnad käed aga tööd oskan teha :D

Tegime Paula juures, kuhu varsti kolime ka, minu ärasaatmispeo kus tüdrukutega kokku saime, kõike head sõime, muljetasime ning monopolyt mängisime. Väga äge õhtu oli ning selliseid teeme kindlasti veel. Panen siia meist pildi ka. Vasakult on Fiona, mina, Monika, Liisi ja Paula. Rosie on piltilt puudu, tema tuli hiljem. Kõikide nende ägedate tüdrukutega töötasin igapäevaselt koos :)
Nad tegid mulle nii armsad kingitused ka :)

Igatahes, nüüd uue tööda ärkan samal ajal mis Raimo, millega olen väga rahul kuna vahel oli ebaaus tunne, et tema kell 5 ärkab ja mina mõnikord 9. Nüüd on aus vähemalt ja lisaks koos on nii hea päeva alustada :)
Käin E-R kella 7st kuni 15.30ni tööl ja nädalavahetused on vabad, mis mulle väga meeldib. Saan enda asjadega ka tegeleda. Mul jube tuhin pliiatsid jälle kätte võtta aga praegustes kodustes tingimustes ei teki motivatsiooni seda teha. Uude kohta 1. juulil kolides, saan panna enda laua kus võin päevad läbi tagumikku laiaks istuda ja joonistada.Sinna kuhu kolime, on mul tööle 4 minutit jala kõndida. Raimol läheb muidugi natuke kauem selle võrra aga selle pärast ostsime ka auto.
Teadsime et kui Kogarahsse kolime, on autot nii ehk naa vaja kuna see pole nii kesklinn kus praegu elame ja kui mõlemad vabad oleme, saame enda autoga kohe kuskile sõita, ilma et peab rendiautodega jamama hakkama ja kellaajaliselt auto tagasi viima. Pluss hoiame kindlasti ka raha pealt kokku.

Auto on meil 2003 a Mazda 6 mis näeb enda vanuse kohta väga hea ja hästi hoitud välja. Raimo muidugi esimese asjana vaatas kohe bemmi, teadsin seda juba ette :D aga bemmil, mille leidis ja oli nõus ostma, olid nii mõnedki vead. Ehk polekski nendest teada saanud kui sõber Christian poleks aidanud kes juhuslikult on mehhaanik ja autod on tema kirg :) Seega sai Mazda ostetud mis neile silma jäi. Mõned nipet-näpet asjad peab veel korda tegema, siis ideaalne. Pilt on siin:

Vahepeal oli meil aastapäev ka. Sai kolm aastat koos olnud. Selline tunne nagu 20 sai täis :D Ja Raimo tegi mulle üllatuse ning viis mind Harbour sillale ronima. Sinna tehakse turismitrippe kus saad kogu linna vaadet nautida. Sydneys käib praegu Vivid festival, kus linna populaarseimad sadamakohad on erinevat värvi valgustega kaunistatud ning ooperimaja peal näidatakse igausuguseid põnevaid kujundeid. Selle aasta teema on mereteemaline. Iga õhtu kell 6 pannakse kõik tuled särama ja me läksime sillale täpselt sellel ajal. Kahjuks enda telefoni või kaamerat kaasa võtta ei tohtinud, keegi peab ju piltide pealt raha ka teenima, seega peame leppima fotodega mis seal kohapeal tehti ning kaasa anti.
Kokku läks ronimine koos riietuse ja instruktsioonidega natuke alla kolme tunni. Maksime kahe peale üle 500 dollari mis on päris kirves hind aga turiste kooritaksegi. Nii kui nii oleks tahtnud seda mingi aeg tegema minna ja oleks selle raha välja käinud, seega ükskõik.
Alustuseks anti meile kombekas mille pidime selga tõmbama. Kuna ilmad olid olnud väga külmad ning üleval silla peal arvatavasti tuulega veel külmem siis jätsime enda riided alla. Pluss anti meile kilepüksid kuna pikka aega oli juba sadanud ja samal päeval sadas ka. Õnneks üleval olles ei tulnud piiskagi vihma. Lisaks anti meile pealamp, müts, fliis, helkurvest ning ohutusvöö mille küljes oli haak mis oli sillaga ühenduses ning raadiosaatja kõrvaklappidega. Grupis oli meid 12 ringis. Seal sillal saab erinevaid radu võtta. Me läksime täpselt silla kaare all olevatest treppidest, nägime samasuguseid vaateid kui kaarel olles oleks näinud. Saime täitsa tippu 134m kõrgusele minna kust vaade oli muidugi vapustav. Öö on omamoodi huvitav koos miljonite tuledega ning eriti õhtuse Vivid festivaliga. Päev on jällegi teisalt lahe, näeb kaugustesse.
Tundsime juba üleval olles et jube palav oli ja pärast lahti riietudes olime nagu saunast tulnud. Need riided on üllatavalt õhku mitteläbilaskvad. Seega soovitus, kui keegi läheb sillale siis pange alla ainult t-särk ja õhukesed püksid:D Lisan siia pildid ka. Osad on meile kaasa antud fotod kuna nagu mainisin, ei saanud ise ühtegi pilti teha.

Ma ei saa ju kõiki normaalseid pilte teha :D

Muide meie giid rääkis, et need suured kividest laotud sambad on silla mõlemal pool ainult ilu pärast et tasakaalustada selle robustset konstruktsiooni. Tegelikult ei aita need sambad silda mingit moodi üleval hoida.

Raimo ostsis omale uue kii otsa, on natuke mänguvaimu tagasi saanud. Enam kolmapäeviti turniire ta läbi viima ei pea, seega ka vaba aega rohkem ja saab harjutada. Võitis vahepeal ühe võistluse mida iga teisipäev kesklinnas piljardisaalis korraldatakse. Ta polnud ammu seal osalenud, pühkis lauad puhtaks :D
Peale seda oli nädavahetusel Osariigi meistrivõistlused kus kaotas veerandfinaalis.
Ta plaanib siin Augustis Uus-Meremaale Okeaania 9-pallis ja 10-pallis võistlustele minna. Mina ütlesin, et põrutan siis Balile. Vorst vorsti vastu :D
Peame kõigepealt viisaga asjad selgeks saama. Muidu võib juhtuda et ei lasta riiki enam tagasi kuna reisid oleks umbes nädal ennem meie teise aasta viisa lõppemist. Seega peame ennem uue viisa sisse andma.

Kui juba viisa peale jutt läks siis teisipäeval on meil agendiga aeg kokku lepitud. Naisterahvas, kes meid eelmine kord aitas, ei vasta enam kirjadele, mis iseenesest on mõistetav ka, sest ilmselt ta ei teeni meie pealt midagi kui otsustame kooli minna. Permanentse viisa taotlus jääb meil hetkel katki kuna me oleks pidanud juba 3 kuud tagasi hakkama sellega tegelema ja nüüd selle seaduse muutmisega on ooteajad kordades pikemad kuna kõik sponsorviisade taotlejad lähevad nüüd skilled viisa alla mida meie ka Raimo kokakogemuse kaudu taodelda tahtsime. Keegi ei teadnud et peaminister sellise üle öö seaduse muudatuse teeb, muidu oleks ajaga ilusti jõudnud. Liiga keeruline hetkel. Las uued regulatsioonid elavad sisse ning aastaga võib palju siin muutuda. Selle pärast otsustasimegi, et Raimo läheb kooli, siis saab tema kooliviisal olles vaheaegadel täiskohaga töötada. Muidu tohib seaduse järgi ainult poole kohaga töötada. Pluss mina samamoodi kui tema viisa küljes partnerina olen. Tööle jääks Raimo sinna samasse trammitee projektile edasi. Isegi kui poole kohaga seal töötab, teenib sama nädalapalga mis mina täiskohaga. Kuna ta on seal hinnatud töötaja ka siis ilmselt ollakse nõus, et ta ainult poole kohaga töötada saaks.
Kooli ega ainet, mida õppima läheb, veel paigas ei ole. Selle pärast lähemegi teisipäeval kooliviisa agendi juurde kes meile sobililid variandid välja otsib. Tahame, et kool oleks ainult ühe korra nädalas ja võimalikult odav. Ideaalis võiks teemaks olla inglise keel kuna kui hakkame kunagi permanentset viisat taotlema, peab Raimo ametliku inglise keele testi päris heade punktide peale tegema ja selle õppimine tuleks ainult kasuks. Muidugi kui agent leiab mingi teise aine, mis on meie soovitud tingimustele sobivam, siis hakkan mina Raimo eest õppima kuna turundus või ärijuhtimine ei ole väga tema teema. Raimo näitab korra nädalas näo kooli ette ja mina teen kõik kodutööd.
Agent on meile tasuta kuna ta on ülikooli poolt sponsoreeritud. Seega peame maksma ainult kooliviisa, partnerviisa, elukindlustuste ja semestrimaksude eest. Oleneb kui pikaks ajaks kooli saame, aasta või kaks, sellest oleneb ka kindlustuse ja semestrite kogusumma.
Kooliviisa teeme lihtsalt öeldes Austraalias olemise pikendamiseks. Kui oleme kooliviisal, saame edasi mõelda permanentsuse peale ning mis suuna võtame. Põhimõtteliselt aja võitmiseks.

Nii et Eestisse me veel tagasi tulema ei hakka. Tegelikult mida aeg edasi, seda rohkem tahame siia jääda. Vahepeal mõtlesime, et ei pikenda üldse viisat, et on nii palju kohti kus saaks samamoodi hakkama ning näeks maailma ka. Aga mida lähemale aeg viisa lõppemisele liigub, seda rohkem tahame ikkagi siia jääda. Mõlemad tunneme, et Austraalia on meie jaoks hea riik kus elada. Aga midagi kindlat elus nii kui nii ei ole. Tuleb kõike võtta nagu on. Nii et hetkel oleme tänulikud kuhu siiani jõudnud oleme ning näis mis edasi saab :)


Natukene loodusejuttu ka :)
Me juba aasta tahtnud kurikuulsale Kodus ja Võõrsil rannale enda jalajäljed liivale kinnitada. Eelmisel nädalavahetusel sõitsimegi sinna poole. See on meie kodust natuke üle tunni aja sõidu kaugusel põhja poole. Väike poolsaar Sydneyst põhjas. Panen kaardi ka, siis saate aru kui lähedal see tegelikult on :)

Ülemine punane nool on Palm beach, kus kandis Kodus ja Võõrsil sarja filmitakse. Alumine punane nool näitab umbes kus elame. Nii et tegelikult väga lähedal.

Kohale jõudes ei tundud mina üldse mingit sarnasust. Küsisin mitu korda Raimo käest kas on ikka õige koht :D Tema oli täiesti kindel, et jaajaa on küll. Seriaali kunagi vaadates tundus see koht hoopis teistsugune olevat. Samas nägime seal ühte uuemat näitlejat ka, osad tegid temaga pilti aga kuna me teame ainult Alfi ja Irenei, ei hakkanud lolli fänni moe pärast mängima :D
Rand on nagu ikka siin Austraalias, megailus. Lisan teile tehtud pildid ka:

See on see Alfi garaaz või ma ei teagi täpselt mis see on aga seal on kirjas Alf Stuart :D Pidime pilti tegema. Raimo on turist. Aga vaadake seda küngast seal taga :)

See on värav kust läbi seriaalis osalejad randa lähevad.

Kõndisime sinna üles künka otsa, seal majakas ja megailus vaade mõlemale poole poolsaare randadele.

Selline vaade on sealt ülevalt. Vasakpoolne on Kodus ja Võõrsil rand mis on ookeani poolne.

Pärast tipa tapa tagasi :)

Mina olen hakanud natuke jälle jõusaalis käima. Kuufaas on vist veider kuna nii paljud on väga väsinud ja ei jõua ennast kuskile vedada ja tunnevad üleüldist kurnatust. Aga olen ennast paar korda jälle jõuksi vedada suutnud ja päris head trennid teinud. Tuleb ennast ikkagi rohkem liigutada. Mitte et ma vähe liiguks, iga päev kõnnin tund aega kokku tööle ja tagasi aga tunnen et tahan lihastrenni rohkem teha.
Raimol on tema jalgpall, just eile oli jälle võistlus nagu iga laupäev ikka, seekord võitsid. Jõusaalis käib ka ilusti, on palju tublim olnud kui mina. Pluss piljardit mängib ka.
Mina olen joonistamistuhina tagasi saanud, ootan et saaks 1. juulil uude kodusse sisse kolitud, sinna saan enda kuntsinurga ehitada kuna tuba nii suur ja siis saan oma tagumikku korralikult seal laiaks istuda :D

Üldiselt on meil kõik hästi, kurta ei tohi. Käed ja jalad ju otsas, tervis korras, polegi millegi üle vinguda :)

Siit hetkel lõpetan ka. Teen varsti uue postituse kuidas agendi juures läks ning äkki oleme mõnda uut ja põnevat kohta ka selleks ajaks külastanud :)

Pikk postitus meie tegemistest

Tere siit karskest sügisesest Sydneyst :)
Meil vähem kui kuu pärast talv käes ja peabki saapaid otsima minema. Plätude ja lühikeste riiete kandmise ilmad on peaaegu et möödas ja saab ennast sallide ja kampsunite sisse mässida. Vahelduseks on täitsa mõnus pikke pükse ka kanda ja öösel lahtise aknaga magada, ilma et väljast ainult saunaõhku tuleks, vaid ikka karsket ja värsket külma. Muidugi keset päeva on 20 kraadi ringis kuid õhtud on juba kohati alla 10ne.

Pole teile siia ammu midagi kirjutanud. Eks laiskus ühelt poolt ja teisalt oleme hakanud palju varem magama minema, karud ikka magavad talvel ju rohkem :D nii et une arvelt arvutit lahti ei tee ja lisaks oleme enda arvuti/telefoni kasutamist kõvasti vähendanud. Pole vaja seda ekraani koguaeg :)

Räägime asjalikud teemad ennem ja rohke pildimaterjal pärast :)

Tööl käib Raimo ikka seal samas Sydney raudtee projektil. Pintseldab ja töötleb rööpaid mis uhke. 12-tunnised tööpäevad ja 7 päeva nädalas. Vahel saab vabu päevi ka, muidugi kui küsib, ning munadepühadel sai lausa 5-e päevalise minipuhkuse mis talle vägagi ära kulus sest ta on siin ikka nagu orav rattas olnud. Ärkab hommikul nõks peale viite ja jõuab koju peale kuute õhtul. Pluss teisipäeviti on õhtul jalgpallitrenn, kolmapäeviti viib läbi piljardivõistlust ja eriti nendel päevadel on ta täitsa toss. Nii et need vähesed vabad päevad olen ka mina vabaks võtnud ja oleme nii vähegi kui võimalik linnast välja sõitnud ning päeva looduses veetnud. Sellest natuke hiljem :)

Mina töötan endiselt korealastega, teen oma tax free kõnet ning proovin neile viipekeeles kassas asju selgeks teha :D Ikka veel sama lihtne ning aju kasutama ei pea. Kusjuures see töökoht on päris hea enda tundma õppimise eesmärgil. Nagu eelmises postituses kirjutasin, on kultuurilised erinevused väga suured ning igapäevaselt paneb miski silmad punni mind imestama, kuid tegelikult peaks lihtsalt aksepteerima, et on nii nagu on. Mõttetu üldse reageeridagi kui keegi teine on selline nagu ta on. Me kõik oleme erinevad ning kui ise midagi muuta ei saa, siis pole vaja teemat üles tõstatadagi. Mõnus eneseanalüüsi ja kõrvalt vaatamise töökoht ma ütleks. Iga ebameeldiva asja saab meeldivaks teha. Pigem ongi nii, et kui elus on midagi mis ei meeldi siis tuleb sealt õppida. Mitte et keegi või miski on häiriv, vaid endas on probleem. Tegelegem nendega. Vahepeal jäi see mul unarusse, polnud rahul ühe või teise asjaga kuid olen reele tagasi saanud ning ikka ja jälle tulen järeldusele, ennast tuleb sundida. Meil Raimoga õnneks nii mõistev suhe ka. Omavaheline hõõrumine tekitaks ainult mõttetuid pingeid.
Tööl meil selles suhtes ka tore, et Paula ja Liisiga saab alati nii palju nalja ja eks töökoht ongi oluline pigem inimeste kui töö enda pärast. Poleks neid seal, oleks ma ilmselt juba kuskil mujal.
Nüüd talveperioodil peaks meil tööl vaiksemaks jääma, gruppe tuleb vähem. Mis minu jaoks tähendab rohkem vaba aega aga vähem palka. Meie eesmärkide suhtes pole viimane variant muidugi ideaalne, seega hoian kõrvad-silmad lahti kui mõni tööpakkumine rüppe kukub. Kuna viisa lõpeb 3ndal septembril siis keegi ei taha mind paariks kuuks tööle ka võtta, tööandjatest arusaadav muidugi aga minu jaoks mitte kõige parem. Elab, näeb, päev korraga :)

Hobidest nii palju, et Raimol on oma jalgpall nüüd. Käib teisipäeviti trennis ja laupäeviti võistlustel. Viib läbi piljardivõistlust iga kolmapäev ning siin ja seal käib võistlustel ka. Just eelmine nädalavahetus käis paarismängu võistlustel kus kaotasid poolfinaalis. Tal viimasel ajal kiidest täiesti savi. Mõtles siin, et peaks üldse kiikoti mõneks ajaks nurka viskama. Ta on tulihingeline võistleja ka, tahab alati võita ja võtab kaotust raskelt aga ta on õppinud kaotustest õppima. Eks kõigil viskab kohati mõni tegevus kopa ette aga oluline on jätkata. Kõik päevad pole vennad. Kuna ma olen peale Eestis käiku ennast jälle kokku võtnud ja korralikult jõusaalis käima hakanud, olen Raimo ka võimalikel hetkedel kaasa tarinud. Muidu olen varsti rohkem musklis kui tema :D
Ise olen enda motivatsiooni tagasi saanud. Vahepeal ei tahtnud üldse trenni minna, lihtsalt ei suutnud ennast sinna vedada, kuigi jõusaal on kõrval majas. Aga ma tean millest see tingitud oli. Nimelt ma polnud koduse eluga rahul ja minu jaoks on kodune energia väga oluline ning nagu ennem kirjutasin, et on mõttetu stressata asjade üle mida ise muuta ei saa, siis olen ka enda mojo tagasi saanud. Ise oled enda õnne sepp, nii on :) Lühidalt teile arusaamiseks, et me elame koos paariga kes on täiesti vastandikud meile, absoluutselt igas asjas. Alustades elustiilist, maailmavaadetest, hoiakutest ning kommetest.
Siit kohe kirjutaks, et kolime sellest korterist juuni lõpus välja minu töökaaslase Paula juurde. Ma tema juures käinud talle küüsi tegemas ja tal megailus valgusküllane katusekorter kus saame suure magamistoa enda vannitoaga. Pluss korterikaaslased on meiega sarnasemad. Maksame uues kohas sama hinda mis siin.

Olen suutnud isegi värvipliiatsid karbist välja võtta ja oma uhket värviraamatut värvima hakanud. Väikeste pingetega elus on lihtne enda lemmik tegevused unustada. Pluss köögis teen rohkem süüa kui Raimo. Poleks elusees arvanudki, et minus mingi kokkamisejuur sees on. Pigem tahan uusi taimseid toite ning põnevaid maitseid katsetada ja kõige rohkem meeldib neid sättida. Mingi kunstihing on ikka sees :) Lisan paar pilti ka:

Siin on puder karamelliseeritud pirnidega:

Mustade ubade nuudlid, röstitud pähklite ja kõige rohelisega:

Smuutikauss (blenderdatud külmutatud banaanid, kookosejogurt, vanilli ekstrakt), õun, kookos, kakaonööbid kaunistuseks:

Peedinuudlid vitamiinidega:

Vegan minikoogikised. Megahead tulid. Esimest korda proovisin midagi sellist ja ma ootan praegu aega et neid uuesti teha või midagi sarnast proovida. Põhjaks on pähklid, datlid, riisisiirup. Kreemiks on vees üleöö leotatud indiapähklid , kookosejogurt, kookosrasv, vaarikad, vanilli ekstrakt, riivitud apelsinikoort, laimimahla. Shokolaadikrõpsud tegin ise, sulatasin tumeda shokolaadi, ajasin plaadile laiali ja puistasin purustatud pistaatsia pähkleid ja vaarikaid peale:

Vegan jäätis. Blendertasin külmutatud banaanid ja marjad, lisasin kookosvett et paremini blenderdaks ja kaunistused peale:

Ahjus tehtud kartulid, peedi-avokaado-redise sai, peedihummus ja tavaline hummus, pluss vitamiinid:

Vegan jäätis. Blenerdasin külmutatud banaanid, shokolaadi, kookosejogurtit natuke ja kaunistused peale:

Ei hakka aud endale võtma, supi tegi Raimo :D Juurvilja-püreesupp. Seemned peal ja sai kõrval:

Puder chia seemnetega. Purustatud veganküpsis, kiivi, pähklivõi, goji marjad peal:

Käisime hiljuti advokaadi juures ka. Kuna nüüd 17ndast aprillist teatas Austraalia peaminister, et sponsorviisa süsteemi muudetakse, siis meie jaoks tegi antud uudis olukorra raskemaks, kuna viisade menetlusmeetodid võetakse kasutusele koheselt aga seadus jõustub alles 2018 märtsis. Põhimõtteliselt meie ainuke variant on skilled viisa Raimo kokahariduse ja töökogemuse kaudu või emb-kumb läheb siin ülikooli. Oleme praegu otustamisfaasis, selle pärast ei saa teile midagi täpsemat hetkel öelda, mis saama hakkab. Fakt on see, et Austraaliast ära minna me septemberis veel ei taha. Lõppegu see siis pikaajalise viisaga või aastase kooliviisaga aga siia jääme kauemaks. Loodan, et järgmises postituses on teile natuke selgemat infot jagada.


Ükskord rentisime auto ja sõitsime Wollongongi. Mul Paula töölt rääkis, et seal ilus kaljuäärne ookeani peal olev sild. Tundus ahvatlev, mõeldud-tehtud. Alguses muidugi jannegeps ei töötanud, minust head kaardilugejat ei saa, hea kui ma kodus tean mis tänav mis pool on. Nagu ema naljatab, et olen topograafiline düsgraaf :D Sõitsime hoopis Wollongongi linna sisse aga sild oli pool tundi ennem linna. Kui seal juba olime, uurisime natuke linna ja pärast sõitsime silla äärde. Austraalia loodus suudab alati meid üllatada. Pildimaterjal siin:

Tabasin hea hetke, kohe aevastab :D

Saime Raimoga ühel nädalal kaks järjestikkust vaba päeva ka. Rentisime auto ja sõitsime sinimägede poole. Ööbisime ühes villas kus värskeks õhuks oli ilmselt kõrval olev kobusefarm aga nagu vanaema ütleb, sitahais ongi kopsurohi ja me maalapsed, jäime ellu :D Hommikul pakkisime endeid kokku ja otsustasime mägedesse matkama minna. Mõtlesime et võtame raja mis on kõige raskem ja kus ühtegi inimest ei kohta. Ilmaga vedas täiega kuna all orus on väga külm ning antud päeval oli meil lausa 24 kraadi väljas sooja, täielik luksus. Raja alguses oli muidugi palju turiste kes läksid põhikohtadesse aga edasi liiguvad tavaliselt tõsisemad matkajad ja trenniinimesed. Raimo on tahtnud mind sinna rajale juba aasta viia, lõpuks võtsin vedu. Kuna me ükskord juba käisime seal siis mõtlesin, et käiks kuskil mujal ka aga tal oli õigus, need kohad mida seekord rajal nägime olid nii võimsad ja ahhetama panevad, et ausalt, lähen sinna hea meelega tagasi.
Eksisime metsas ära ka. Valisime raja kuhu soovitati rangelt minna ainult kogenud instruktoriga ja järsku kuskil saigi rada otsa. Roosasid lipsukesi okste küljes enam ei näinud ja ühtegi käinud jalajälge ka mitte. Hakkasime siis suvalises suunas edasi minema kuni leidsime justkui käidud raja. Ronisime päris terava nurga alt käpukil sealt rajast üles ja oh üllatust, see viis ühe kose juurde kust tagasi minema pidi sama rada pidi kust üles tulek oli ka korralik katsumus. Nii me siis kohati libisesimegi sealt mäenõlvalt alla. Lõpuks leidsime raja ikkagi üles. Kokku olime Orus ja mäekülgedel 3 tundi. Vahepeal jooksid meie eest paabulinnud ning me ei näinud ühtegi inimest. Aa, seal kus künkast üles ronisime, oli üks telk all orus. Keegi telkis seal :D Kus levi polnud. Päris huvitav. Seikleja hing vist :)
Raja lõpus ühel vaateplatvormil pidasime piknikku, nautisme looduse hääli ja laadisime akusid. Ilma edasise jututa, siin on pildid:

Vaadake kus see pärdik on, ta peab alati kuskile turnima kus keegi ei käi :D

Trepid siin, trepid seal, trepid iga nurga peal. Huvi pärast oleks võinud sammulugeja peale panna mitu astet astusime. Koguaeg üles-alla. Jalad olid pärast nagu spagetid all.

Näopesu täies hoos.

Poiss, pane kohe püksi tagasi :D:D

Hiiretips läks putru keetma, tipa tapa tibule :D

Mõnes kohas mägeda vahel oli nii pime nagu oleks õhtu

Selline oli vaade viimases punktis kui matka lõpetasime ja maha istusime. Milline loodus. Ainult laulvad linnud ja tuules sabisevad puud. Sinimäed on nii suured, et kui aasta aega iga päev uurel rajal käia, ilmselt käiks kogu mäestiku läbi aga võib-olla ka mitte :) Maagiline koht.

Peale päeva otsa sinimägedes turnimist tulime päris väsinuna koju ja läksime vara magama, järgmisel hommikul plaanisime ennem päikest ärgata ja Bondi randa päikesetõusu vaatama minna ning hommikuse trennina rannikukõndi teha kuna ilmselgelt me eelmine päev üldse ju ei jalutanud :D Bondil on spets terviserada kus näeb oi kui ilusaid vaateid. Kahjuks pean ütlema et müstilisel kombel on osad selle hommiku piltidest jäädavalt kadunud :( Nii et peame leppima nendega mis on:

Taevas oligi nii kirju

 See on ehe pilt kui Janne ütleb Raimole, et roni sinna kivi otsa, ma teen pilti ja Raimo on megaväsinud :D

Mõned sillad ka teepeal

 Bondil on megailus surnuaed...

Kui juba piltide lisamiseks läks siis panen siia üles ka fotod kui ühel päeval peale tööd otsustasime Paulaga, et tavalise busse peale jalutuskäigu asemel, istume hoopis praamile ja sõidame ooperimaja juurde ja läheme sealt koju. Saime vastu väga ilusa sooja õhtu ja kirju ning tulesid täis linna:

Siit lõpetan. Hetkel rohkem midagi lisada ei ole, olge head ja järgmise korrani :)