Ei tea isegi kuidas eelmisest postitusest juba peaaegu kaks kuud möödunud on. Natuke tegelikult tean küll, me oleme puhkamise ära unustanud ja ainult töötanud :D Kuid hetkene tööorjus on heade kavatuste nimel. Eesmärkide nimel tuleb pingutada :)
Ennem Sydneysse tagasitulekut raiskasime üsna palju raha nii Tais kui Eestis ja tahame kähku varad tagasi teenida, et viisade jaoks kindel varu olemas oleks.
Oleme mõlemad ilma ühegi vaba päevata nädalaid järjest töötanud ja kui on vaba päev olnud, puhkame endeid korralikult välja. Saame aru et see ainult hetkeline ja vingumine ei aita üheski olukorras.
Peale eelmist postitust oli Raimol tiimiga piljardivõistlus Deemantliiga liiga raames kus nad said esimese koha. Mõned pildid võistlustest:
Sai eelmise hooaja eest kõik karikat ka kätte, siin nad on :
Lisan iga karika tähenduse ka:
Deemantliiga parim mängija Sydneys 2016
Karikas Deemantliiga korraldamise eest 2016
Deemantliiga üksikmängu 2. koht (2017)
Deemantliiga üksikmängu 1. koht 2016
Deemantliiga handicapi üksikmängu 2. koht 2016
Deemantliiga Härra 8-ball 1. koht 2016
Deemantliiga marquee masters võitja 2016 (tiimidest kõige tugevamad mängivad omavahel)
Las Vegase liiga 2. koht 2016
Karikas Las Vegase tiimi eest 2016
Igal kolmapäeval viib Raimo läbi seda sama Las Vegase uue hooaja liigat. Ta väga ei viitsi seda ise mängida sest see on pigem algajatele. Senikaua kui aprillis suuremad võistlused pihta hakkavad, käib Raimo niisama rahamänge kuttidega mängimas.
Töö on tal see sama trammiteede ehituse peal kus seekord ei saa ta nautida ainult wc-paberite vahetamist vaid reaalselt peab ennast liigutama ka :D Kõige rohkem valmistab ette rööpaid mis maha lähevad ning jooksvalt nipet-näpet teeb muid töid ka. Ülemusega on tal head suhted. Kui Raimo oli nädala töötanud, kiitis ülemus teda ette ja taha ning ütles, et tõstab tal palka. Nüüd ta siis teenibki 2000-3000 dollarit nädalas kätte, oleneb palju tunde tuleb. Raske on leida head usaldusväärset töötajat siin. Raimo räägib et tihti läheb hommikul tööle ja keegi laisk on jälle lahti lastud kuna kui töö jääb tegemata ja kui mõni töö ühe päeva hilineb, peab firma 100000 dollarit trahvi maksma. Oleks mini firma, laseksin ka laisad lahti. Lisan paar pilti ka et umbes aru saaksite mis ta teeb:
Need on rööpad mida kutid ette valmistavad.
Töömees :D Koju tulles on ta alati täiesti läbi vettinud sest nende kuumade ilmadega peavad nad väljas töötama ja kui temperatuur üle 25 kraadi ulatub siis poisid sulavad :D Nüüd sügis on küll sutsu jahedam ja vihmasem aga väga lämbe on ikkagi.
Mõtlen just et olen kirjutanud mis tööd ma teen seal Korea firmas aga tegelikult pole kõige paremaid pärleid siia üldse kirja pannudki. Meil tööl kaks teist Eesti tüdrukut ka, Paula ja Liisi. Me võiks enda hommikusaate teha kui palju meil nalja saab ning kuidas on kultuurilised erinevused eestlaste ja korealaste vahel. See on halenaljakas ning kohati ka kurb ja mõtlemapanev. Kollektiivis on meil kolm eestlast ning kümneringis korealast, ei viitsi kokku lugeda :D
Nimelt kommetest, kui eestlane üldselt on viisakas, köhides paneb käe suu ette, avalikult kõhutuuli teistele nuusutada ei anna, treppe oskame kasutada ning uksest sisse tulles ütleme alati tere, siis korealastega on natuke teised lood. Nad tunnevad ennast enda nahas vägagi mugavalt, mida keha teha tahab, seda teevad. Treppidega on vahel sellised lood, et nad tulevad tagurpidi alla. Minu jaoks hämmastav on see, et korealased on väga tabletikultuur ning nad söövad kõikvõimalikke tablette selle asemel et toidu näol kehale õiget energiat anda ja nad ikka ostavad neid juurde kuigi need ei toimi.
Alustan algusest.
Uksest sisse tulles on väga erinevaid inimesi, on selliseid kes meid inglise keeles tervitavad ning meid mõistavad. On neid kes korea keeles tervitavad eeldades et me nende keelest aru saame ning on ka neid kes meid kurjalt põrnitsevad või üldse enda kinganinasid vaatavad.
Passi küsimine on paras ooper. Üldiselt saame selle kliendilt kergelt kui giid küsib ning oma keeles midagi seletab. Eks nad kardavad et teeme sellest koopia, mis pole ka vale, ning kuritarvitame, mis on vale. Ühel korral ütles mulle üks meesterahvas vihase näoga, et kui tema passi tagasi ei anna, kaebab mu kohtusse. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kulla mees, mul pole sinu passiga midagi teha :D Pärast müüki tehes põrnitses ta mind veel vaenulikumalt. Ilmselt kui ta oleks piisavalt inglise keelt osanud, oleks mulle midagi veel mahlasemat öelnud. Aga see selleks, mul kõrvade vahel väga filtrit pole, lasen sellise pasa mõnuga kahe kõrva vahelt läbi :D
Huvitav nende kommete puhul on see, et kassas nad ei julge eriti meile otsa vaadata. Kohati jääb tunne et nad on rassistlikud sest tahavad ainult atöötajatega suhelda (kui suur müük siis kontorist tulevad korea tüdrukud vahel saali appi). Küsisin üks päev kollegilt, et miks nad nii teevad. Ta ütles, et nad pole mitte ebaviisakad vaid nad ei julge välismaallastega inglise keeles rääkida. Et koolis õpetatakse neid ainult inglise keeles lugema kuid rääkida nad ei oska ning nad võivad umbusalduslikud olla. Viimasest on hästi aru saada, kui tooted spets kotti ära pakime ning kinni klammerdame, kisuvad kliendid tihti need lahti arvates et võtsime sealt midagi ära. Igapäevane teema. :D
Rääkides wc kasutusest siis neil Koreas on kõik väga automaatne ning popp. Sellisest nupuvajutusest, millega meie harjunud oleme, ei tea nemad midagi. Seega tihti leiame wc-st alla laskmata üllatusi ja kes koristab kui mitte meie, tublid eestlased :D Kasutatud wc-paber käib neil prügikastis ning ausalt me pole veel tüdrukutega siiamaani aru saanud kuidas on võimalik terve pott ja veepaak täis lasta seda tahkemat värki. Ilma ilustamata, ausalt :D Wc-sid koristame hommikuti ning päeva jooksul peale ''äpardusi'', seega kuumade ilmadega on wc-d alati nagu üllatusmunad, ei tea mis ees ootab :D Vabandan nõrganärviliste ees.
Viisakuskombed on neil üsna kummalised. Nende jaoks on okei kõigi ees kõva häälega peeretada, krooksuda ning köhida ja aevastada ilma kätt suu ette panemata. See kõik on üsna rõve ning raske aksepteerida, et ju neil asjad käivadki nii. Vaadates seda rahvust igapäevaselt, siis saab kergelt aru kuidas nende kasvatus olnud on. Korealased on väga perekonnakesksed ning nad hoiavad üksteist väga. Tihti näeb kuidas nad üksteisel ümbert kinni hoiavad või lihtsalt vennalikult käsi teise õlal seisavad.
Lapsi kasvatavad nad nii nagu lapsed kasvada tahavad. Neid ei keelata ning lastakse kõike teha mida hing ihaldab, seal juures ka töökoha vara rikkudes. Samas on ka väga toredaid väikeseid põngerjaid.
Korea naiste puhul on väga popp ilukirurgija. Paljudel on nina euroopalikumaks lõigatud ning ühe silmalao asemel lastud topelt-laug opereerida. Aga ausalt, korea naised näevad nii head välja. Meil on üks giid kelle nimi on Im So Young (inglise keelest tõlgitult ''ma olen nii noor'') kes näev välja 30-e aastane aga saime teada et tegelikult on ta 48 :D Klientide passe vaadates tekib sama emotsioon, et no tundub 40-ne aga tegelikult 70. Pluss 99% naistest kannab meiki. Korea kolleegidelt küsides ütlesid nad, et korea naised on väga ebakindlad enda välimuse suhtes, mis on ka loogiline kõikide nende meigikihtide ja operatsioonide kohta. Mehed on aga täiesti tavalised matsid :D Nemad ongi need peeretajad ja krooksujad ja köhijad ning kui nad millestki aru ei saa, siis tuleb häälitsus ''öäh??????'' :D
Uksi nad ka kasutada ei oska. Just klaasuksi, nad eeldavad et need avanevad automaatselt. Tihti jooksevad nad peadpidi klaasi ja püüavad klaasseinast kuidagi imekombel läbi minna :D See on vast kõige naljakam nende puhul. Ja kui läheme ust avama, näitame et linki tuleb õrnalt alla vajutada ja ust tõmmata, tuleb igalt teiselt suust pikk ''aaaaaaaa'' vokaal :D
Üldiselt on täitsa tore seal töötada. Igapäevane naljasaade on alati meil kolmekesi olemas ja lisaks klientide poolt huumor lisab ka päevadele vürtsi.
Olen endale uue hobi leidnud, nimelt söögi tegemine. Poleks elusees arvanudki :D Aga ma ei taha igasuguseid toite teha, nt pastat või suppi ei viitsi aga huvitavaid putrusid, smuutikausse või võikusid vorbiksin iga kell. Kirss tordil on pärast muidugi toidu kaunistamine. Arvan et meeldib teada mida enda kehasse panen ning lisaks saab silmadega ka süüa. Olen Raimole päris palju viimasel ajal kokanud, naerab siin, et kas teen talle kõige kolme aasta eest nüüd kokkamise tasa, mis ta mulle teinud on :D Raske ülesanne aga annan endast parima :D
Panen siia paar pilti kaunistuseks ka:
Trenni pole ma väga tihti jõudnud, hea kui korra nädalas suudan ennast jõusaali vedada. 7 päeva nädalas töötamine teeb oma töö ja hetkel pikad päevad ka, seega koju tulles vaja kõike muud teha :)
Aga kui juhtub vaba päev meil koos olema nagu eelmises neljapäeval oli siis lähme kohe kuskile linnast välja. Seekord rentisime auto ja sõitsime Central Coastile mis on Sydneyst sada kilomeetrit põhja poole. Raimol elab seal üks töökaaslane kes iga hommik ja õhtu sealt tööle ja sinna koju sõidab. Ta oli öelnud, et seal elamine on seda sõitmist väärt. Tahtsime ka näha et mis seal siis niiväga vägevat on ja nii kui nii Sydneys valati taevast ämbriga vett alla. Aga ausalt sealne loodus on vapustav. See koht on ehitatud suurte mägede vahele ja energia mis seal kiirgab on nii positiivne ja rahulik et mõtlesime isegi, et mis sealt siis niiväga linna sõita oleks :D
Päev jäi lühikeseks kuna teel sinna oli maanteel avarii ning 1,5h asemel sõitsime sinna 3h, seega pidime valima mida vaatama läheme. Lemmik koht oli suurte kaljude vahel üks koht kuhu sai kivide peale minna ja ookeanile suhteliselt lähedale. Hetkel oli mõõn, selle pärast sai ka sutsu seal ronitud. Lisan pildid ka:
Meie nüüd lõpetame ning uuel ajal uued lood :)
