Saime lapse ning kõigest mis toimunud on

Eelmises postituses kirjutasin tulekahjudest. Järgmisel päeval lõpetasime poole päeva pealt töö kuna märkasin tumedat suitsu ning Jarrad ja Murray kiirustasid veeautoga kohale seda kustutama. Põles suur katusealune kus põlesid heinapallid ning erinevad masinad. Koha omanik on nendest nüüdseks ilma. Õnneks on siin kindlustused mis katavad tulekahjustused aga nagu iga kindlustusega, pigem püütakse põhjus leida et kahjusid mitte katta kui vastupidi. See tuli on nüüd hõõgunud juba nädal. Ümberringi farmerid läksid kohale ja põletasid ümber ringi-kujulise ala kust tuli üle tulla ei saaks. Oht on ikka kuna siin on pidevalt tugevad tuuled ja üks säde võib süütada uues kohas tule. Ootame, näeme.


Vahepeal tehti minuga Austraalia SBS eesti keelses raadiosaates intervjuu minu joonistamisande kohta. Olin üpris üllatunud et keegi huvitus sellisest teemast rääkima. Panen siia lingi, et ise üles leiaks ning teile ka:
Intervjuu minu joonistamiskirest

Kusjuures peale seda on joonistamistuhin üle pika aja jälle tagasi tulnud. Eks osaliselt on siia seotud ka palju vaba aega ning ülimõnus rahulik olemine. Kuskile pole vaja minna ega midagi teha. Seega olen pliiatseid korralikult kulutanud. Sain lõpuks Murrayst ja Raeleneist ka pildi tehtud kuna nagu mõned postitused tagasi mainisin, tahame neile kingituseks teha ilusa joonistatud portree. Aga selle pildi saamisega oli üks paras trall. Nimelt Raelene ei ole mingi lihtne naine et kohe kõigega nõus on. Tal on vaja teada miks ja kuidas ja millal ja kui need ei klapi tema arvamusega siis näitab sulle keskmist sõrme ja saadab igalepoole aukudesse :D
Moosisin teda vast pool tundi kui Haley (Jarradi õde) juurde sõitsime ja tagasi, et mul on vaja seda pilti sest ema tahab näha kelle juures siin oleme. Selle pildiga oli ta nõus aga kui hakkasin nõudma, et on vaja lähedalt ja hea valgusega pilti siis sain roppude sõnade rahe kaela ja tema sõitis koju, viskas mu minu kodu ukse ees autost välja :D Aga ma ei jätnud jonni, läksin tema juurde. Raelene istus diivanil ja mängis iPodis mingit mängu. Ütlesin, et davai aja kargud alla ja teeme ära selle pildi. Pidin mainima, et pilti on üllatuse jaoks vaja aga ta jõudis juba öelda, et ma selle üllatuse sinna pistaks kust ma ise tulin :D Jah tal on selline huumor. Ta ei ütle kunagi midagi halvasti aga väga otsekohane on küll ja igasuguseid karvaseid sõnu ta ei karda.
Igatahes sain nad siis kahekesi pildile ilusti ja ütlesin et pärast tänab, et ühe minuti tema aega raiskasin. Järgnes loomulikult keskmine sõrm :D

See on see pilt millega Raelene nõus oli aga sain kohe aru et see valgus joonistamise jaoks kõige parem pole, nii et pidin moosima jälle hakkama. Murray ongi selline muhe koguaeg, Raelene on paras tuleark aga ega ma talle võlgu ka ei jää.

Meil hakkas siin 1. detsembril ametlikult suvi. Soe küll ei olnud, vast ainult 15 kraadi öösel/hommikul ja päeval küündis ainult 25 kraadini. Panin mitmel hommikul end paksult riidesse. Murray naerab et kuidas ma Eestis hakkama sain kui siin lõdisen :D
Ilm oli kolm päeva väga külm. Räägitakse et olevat viimase 50 aasta kõige külmem detsember. Meie üllataval kombel väga tormi ei saanudki kuigi lubas korralikku aga Perth sai kolm päeva järjest vihma ja äikest. Täna on juba palju soojem ja kannatab dressipluusi ning pikkade varrukatega pluusi asemel jätta selga ainult pikkade varrukatega pluusi :D

Kaubanduskeskustes on müügil üüratustes kogustes jõulukaupu ja kohalikud on vägagi kulutajad. Kingid tuleb teha kõigile keda teatakse. Ostetakse kokku kõike mittevajalikku ja poodides on võimatu isegi süüa ostma minna. Inimesed on hulluks läinud. Kusjuures võrreldes Eestiga siis siin poodides laulavad paljud noored jõululaule kaasa mis mul pani silmad peast välja punnitama. Tundus kuidagi veider aga siin ongi sellised vabad inimesed ja kui nad tahavad laulda siis seda ka teevad :)
Rääkides veel jõuludest siis Raelene ehitas kõige koledama jõuluvana keda näinud olen. Välja näeb selline:

Nokin teda et miks ta jõuluvanale süüa ei anna, ta täitsa nälgas. Mulle meenutab ta ühte tegelast filmist kus jõuluvana kostüümis ja päikeseprillidega tüüp oli varas :D
Ühesõnaga mõtlesin et teen talle midagi ilusamat kui see peletis tee ääres. Leidsin maast eukalüpti puuoksa ja Jarrad andis mulle kasutatud niiske salfaka mille ribadeks rebisin ja lipsudeks oksa külge sidusin. Läksin Raelene juurde, ütlesin et kuna tema tegi nii jõleda jõuluvana siis tegin talle midagi palju ilusamat. Võtsin oksa selja tagant välja ja ta sai korraliku kõhutäie naerda sest ta teadis et midagi normaalset sealt ilmselt loota ei ole. Tema oleks minu ilusa jõuluoksa heleda leegiga põlema pannud aga ma ei lahkunud ennem kui nägin et oli selle vaasi pannud :D
Lisasin lõppu, et julgegu ainult see ära visata.

Eile kui käisime tema juures pitsa ja tiramisu õhtut tegemas, oli see igatahes ilusti alles.
Rääkides eilsest siis olime mõnda aega plaaninud, et Raimo kokkab kõigile midagi kuna ma ikka kiidan, et ta on väga hea kokk ja panen kõik pinged Raimole peale :D Raimo tegi tiramisu eelmine päev valmis, pitsad eile.
Kook oli selline:

Väga hea oli, kõik kiitsid. Sara polnud kunagi tiramisut maitsnud ja talle ka väga meeldis. Meil külmkapis veel, jeeeee :)
Pitsataigna tegi Raimo ise, poest ostsime sobilikud asjad mis pitsa peale minna võiks ja nii ta siis kokkama hakkas. Raimo võttis oma Nordicu töökaaslaste poolt kingitud spets kokanoa ka lihvitud puidust karbis kaasa, kõik ahhetasid ja ohhetasid. Kõige rohkem nalja sai sellega kuidas Raimo hakib. Ta pole amatöör nagu kõik meie, vaid ta hakib väga kiiresti. Kõik vaatasid ja kartsid et ta lõikab omal sõrmed maha :D
Kõhud said kiiresti täis ja nad ei pidanud pettuma, et Raimo süüa teha oskab. Jarrad muidugi nokib teda, et ta on halb kokk ja maitseb Raimo tehtud pitsasid ainult selle pärast et lõpuks ühe hea ka kunagi saaks. Saladuskatte all võin öelda, et Jarrad võttis täna lõunaks omale pitsat kaasa ja ei suutnud lõunani oodata vaid lasi kohe pintslisse kui jala kombaini tõstis :D Nii et ta võib rääkida mis tahab :D

Nüüd see lapseteema mille pärast ilmselt te selle postituse üldse lahti tegite.
Reedel läksime Raelene ja Haley lastega nende loomi toitma (koer, kass, kanad, kuked, haned). Linde toites kuulsime Raelenega et kuskil keegi piiksub heleda häälega. Vaatasime puuri taha ja seal oli pisike tibupoeg, kõige rohkem kahe päevane ja tal oli tiib katki, nii et ta ei saanud seda kasutada. Proovisime ta ema ja õdede-vendade juurde tagasi panna kuid ema lükkas ta ikka ja jälle puurist välja. Järelikult hülgas ta selle pisikese täielikult. Ei tea mis ta tiivaga juhtuda võis aga tibud võivad üksteist nokkida ja ilma mingi põhjuseta võib see viia ka surmani. Äkki tõesti teised kõik teda nokkisid... Minul hakkas nii kahju ja otsustasin, et tahan ta üles kasvatada. Hoidsin teda terve aeg käte vahel kuna tibud tahavad alguses väga sooja saada. Koju jõudes otsisime Murrayga papp-kasti, panime plekk-purgi sisse lambipirni et ta saaks vastu seda purki soojas olla. Söögiks võtsime Sara juurest purustatud nisuseemneid ja joogiks panin vee, karbi põhja ajalehed. Ta ei tahtnud üldse üksi olla, alguses hoidsin teda koguaeg käes sest mulle tundus et lamp pole piisavalt soe kuna ta lausa värises ja jalad olid külmad. Hoidisn teda kaela ja dressipluusi vahel. Niimoodi:

Ja kui ta kasti tagasi panin, hakkas kohe mu järgi karjuma. Ilmselt oli ta shokis kuna see päev oli väljas väga külm ka ja ema ei tahtnud teda enda tiiva alla sooja :(
Lõpuks oli õhtu käes ja ei saanud ju teda voodisse võtta. Seega võtsin Raimolt pluusi seljast kuna see oli soe ja panin selle tibu kasti ja pistsin tibu sooja purgi ja pluusi vahele. Sinna ta jäi ja magas hommikuni. Aga ta ei tahtnud üldse süüa ega juua. Natukene nokkis nokaga kui sõrmega nokkimist vastu nisu jäljendasin. Juua ei tahtnud üldse. Kartsin et ehk sureb shokist ära..
Hommikuks oli kõik okei ja oli pluusi alt välja pugenud aga ikka ei söönud. Pistsin ta noka vette, siis sai aru et seda tasub juua ja sõrmega jälle nisu peale koputades, hakkas mind matkima. Õppis kiiresti.

Järgmine päev ütles Murray et Jarradil on üks puur kus ta on palju tibusid üles kasvatanud ja seal on kõik eluks vajalik olemas: varjualune, soojalamp mis on tuulevaikses kohas ja võre kust keegi teda kätte ei saaks. Läksin kastikaga ja tõin selle tema juurest koju. See oli kunagi riidekapp olnud, Jarrad ehitas ise ümber. Välja näeb selline:

Punane lamp on selle pärast, et valge valgusega hakkavad tibud üksteist nokkima. Seal lambi all on tal väga mõnus ja soe olla. Magab täitsa ilusti.
Aga siin on see kangelane:

Mõnuleb oma soojalambi all.

Siit on näha tema vigast tiiba, see pooleldi ripub aga tundub et ei tee talle liiga sest laseb seda katsudagi.
Täna tuleb esimene öö väljas,vaatame kuidas läheb. Kui on liiga jahe, panen lampi madalamale.
Natuke kahju on temast sest ta koguaeg kutsub. Nii kui keegi puuri ääres on, on tal hea olla. Kui kedagi pole, hakkab ringi jooksma ja kõva häälega kutsuma.
Otsustasime et kui temast saab kukk, saab nimeks Raimo ja kui kana siis Janne :D
Jarrad nokib et annab oma koerale söögiks kui suureks kasvab, ma talle teen, võtan oma tibu kaasa.

Nüüd teistel teemadel. Muide see ülinunnu super kass Trevor on igavene kaabakas. Meie söödame talle tuunikala, laseme igal pool lebotada, näiteks nii:

Ja millega tema vastab? Kuses mu teki peale. Nii hästi ta käituski. Enam tuppa ta ei saa. Olgu ükskõik kui armas ja sõbralik. Muidugi varsti hakkab ta meie tibu puuri ääres nillima aga õnneks ta sinna ligi ei saa sest võrgu augud on väga väikesed ja Trevor on suur paks kass. Las elab nüüd mõne aja enda majas ka.

Tööga pole midagi muutunud, ikka see sama traktoritrall. Asi on juba nii käpas et hakkab rutiinseks muutuma. Kuid ikka on mõnus see stressivaba töö, nii et naudime edasi.


Hetkel lõpetan :)