Meie tibu on nüüd parema tervise juures ja palju iseseisvam kui varem. Enam ei kisenda kui puuri juurest minema läheme vaid saab ise ilusti hakkama. Lemmikloom tuleb temast ikkagi kuna oleme Raimoga ta ära poputanud ja pai ning lähedus meeldib sellele tegelasele väga. Ta peaks olema nüüdseks umbes kahe nädalane. See vigane tiib mis tal algusest peale olnud on, jääb talle ilmselt elu lõpuni kuna see on vahepeal ainult väga vähe arenenud võrreldes teise tiivaga millel on juba ilusad suled küljes. Kasutada ta vigast tiiba eriti ei saa kuid oma plastikust lambikupli peale saab küll ilusti hüpatud või lennatud. Ei teagi kumba ta teeb kuna ta salaja seal käib ja me kumbki pole märganud kuidas see juhtub.
Pilt tibust:
Ühel õhtul jalutasime Jarradi ja Sara poole, istusime terrassil ja jutustasime. Neil on terve loomaaed kodus: kanad, kuked, haned, papagoi, 3 kassi, koer, 2 paabulindu ja 2 madu. Viimased huvitasid mind kõige rohkem. Jarradiga ükspäev rääkisime neist ja ütlesin, et tahan kunagi endale ka kindlasti madu kui kuskile paikseks jääma peaks. Nende juurde jõudes sain kohe ühte käes hoida. Väga rahulik madu oli. Natuke uudisimutses kuid peagi jäi paigale ja oli niisama.
Teine madu oli neil puuris ja eriti teda veel välja võtta ei saa kuna ta on kuri ja tunneb ennast veel ohustatult. Teine on natuke noorem ka kui see kes pildil. Jarrad lubas külla kutsuda kui nad madusid söötma hakkavad. Nad ostavad külmutatud hiiri ja nädalas korra saavad ühe hiire. See võib küll lahe vaatepilt olla kuidas nad hiire tervelt alla neelavad. Kuid igaüks ei tohi madu Austraalias pidada, vähemalt mitte Lääne-Austraalias kus meie oleme. Peab olema luba mao pidamiseks. Isegi kui tahad loodusest konna võtta siis peab selleks loa saama.
Eile käisime siin kohalikus Calingiri koolis lõpu -ja jõulupeol. Kuna siin on aastaajad täpselt vastupidi siis nende suvevaheaeg algab praegu ja on kuni veebruari alguseni. Siin koolis on 6 klassi ja kokku 30 õpilast. Naersime Raimoga et meil käis ühes klassis vähemalt 30 õpilast. Raelene ütles selle peale, et okei okei, nemad siin ei seemenda nii palju :D
Raelene muidugi tahtis Raimot peole jõuluvanaks kuna eelmisel aastal siin farmis töötanud eestlane Rain mängus jõuluvanat aga viimane asi mida Raimo teeb on midagi sellist. Ta heameelega oleks aias riisunud kui üldse sinna peole tulnud :D Piinlikult naljakas oli kogu see üritus tõesti kuid nostalgia tuli peale küll sest on meil isegi kogu see asi läbi käidud kui kõikide pered on saalis ja peab neile tsirkust korraldama.
Jõulutunnet pole meil mõlemal absoluutselt. Tavaline suvi. Kohalikud on küll väga ekstaasis ja kõik kingid pakitud ja luuletused peas. Me ilmselt ei tee jõudude ajal midagi. Ehk küpsetame midagi kaasa ja istume Murray ja Raelenega ning naudime mõnusat suveilma. Kuid see on 25. detsembril ja eks siis näis. Viimase hetke mõtted on alati parimad.
Ilmad hakkavad siin juba suve moodi minema. Viimased paar päeva on 38 kraadi ringis olnud kuid õhtul läheb siiski jahedamaks ja ongi ehk hea, muidu kammiks vist täitsa ära.
Kui elada näiteks Eesti kliimas siis paljud mõtlevad, et tahaks kuskile sooja, ära aastaringsest sitast suusailmast kuid võime juba praegu, siin ainult 3 kuud olles, öelda, et sellel pideval kuumusel on ka omad miinused. Tõesti on hea kui ei pea kolme kihti riideid selga panema kuid küsi iga kohaliku käest, neile see kuumus ei meeldi. Enamus istuvad kuuma suveaja konditsioneeri all kuna päeval on liiga palav et välja minna. See kuumus on hoopis teine mis Eestis. Siin on väga kõrvetav ja kuiv kuid Eestis pigem niiske ja higistama ajav.
Juba kuuleb, et mõnes kohas on kraadid üle 40ne ja see pidi alles algus olema. Ise me seda veel ette ei kujuta kuid kui siin pidevalt olla, ju harjub ära. Murray ikka naerab et välja son 30 kraadi ja mina käin pikkade varrukatega pluusiga. Tõesti, kohati hakkab jahe :D Eks keha hakkab vaikselt harjuma ka juba. Järgmise aasta septembris käime ise saabastes ja kasukates ja oleme need kelle üle uued turistid naeravad, täpselt nii nagu meie tegime kuna meie jaoks oli siia tulles võrreldes Eestiga väga väga soe.
Nüüd tööst ja edasistest plaanidest.
Homme on meil viimane tööpäev põllul. Ehk saame mõned päevad veel siin maja ümber midagi teha kuid üldiselt on töö läbi saamas. Farmipäevadega on nii, et kokku peab neid saama 88 päeva või 3 kuud järjest ühes farmis töötades. See selleks, et teise aasta viisat taotleda saaks. Kui farmitööd tehtud pole, ei ole mõtet viisat taotlema hakatagi. Kuna tööd on meil reaalselt olnud kaheks kuuks, leppisime Murray ja Raeleneiga kokku, et saame jääda siia kuni 12nda jaanuarini, mis tähendab et on pea kuu aega puhkus ja saame enda 3 kuud täis. Kuid kuidas viisa taotlemisel tõestada, et oleme kolm kuud tööd teinud? Oleme vähem palka välja võtnud kui tegelikult töötanud oleme. Ehk näiteks kui nädalas tuleb 70 tundi tööd, laseme maksta ainult 40 eest ja 30 jääb reservi ehk saame neid kasutada nüüd nende vabade nädalate jooksul. Üks uus seadus on, et kõik palgalipikud farmitööst peavad olema viisa taotlemisel esitatud, seega kui enam tööd pole, väljastab Murray palgalipikud meie reservis olevate tundide kohta ja paneb sinna vastavad kuupäevad.
Nii et saame siin oma majakeses tasuta elada kuni jaanuari keskpaigani. Meil on väga hea meel et nad on nõus niimoodi vastu tulema kuna vastasel juhul peaksime hakkama kuskilt veel farmi otsima, et ülejäänud päevad kirja saada. See pikendaks meie farmipäevade kogumist kuni viie kuuni kindlasti. Oleneb kui kiiresti töö saaks, kauaks sinna abi on vaja ja üldiselt on jaanuarist korjamishooaeg läbi. Pluss suvekuumuse käes keset põldu füüsilist tööd teha oleks kurnav. Nii et oleme igati või sees.
Selle aja jooksul mis siin veel oleme, teeme igasugust huvitavat ja käime paljudes kohtades, nendest kirjutan kindlasti kui aeg käes.
Oleme ka välja mõelnud mida peale farmi teeme. Läheme täiesti teisele poole Austraaliat ja Sydneysse. Me väga muid variante ei kaalunudki kuna Sydney on ainuke linn kus Raimo saab enda piljardit mängida ja ka võistlustele minna ning mul pole vahet mis linnas ma töötaksin. Seega Sidney tundub parim valik.
Läheme lennukiga kuna selle käulaga, mille nimetus on auto, me sinna küll ei jõua. Selle müüme Perthis maha ja ju peame senikauaks Perthi jääma kui auto müüdud. Pealegi ei taha aega ja raha praegu ringi sõitmiseks raisata. Tahame võimalikult kiiresti kohale jõuda ning kui sõitma hakkaksime, tähendaks see usaldusväärsema auto ostmist ning tahaks siis juba korraliku turismireisi teha ja kõiki kohti näha. Kuid seda jõuab vabalt tulevikus teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar