Raimo pani piljardivõistluse kinni ja käisime advokaadi juures

Tsauki :)
Kõige pealt alustan sellest et kui tubli Raimo on. Nagu juba traditsiooniks on saanud, tema käib kõik piljardivõistlused siin läbi ja mööduval pühapäeval võitis 10pallis turniiri kuhu oli kokku kutsutud meie osariigi 64 parimat mängijat. Ta ise ütles et sellise pika päevaga väsib ära (mängis 12h) aga ta oli ikkagi nagu või sees :) Pilt teise finalistiga siin:

Nagu eelmises postituses mainisin, et lähme migratsiooniadvokaadi juurde, sai eelmise nädala alguses see temp ära tehtud. Ma olin muidugi valmis skilled independent viisa kohta küsimusi lahmima aga advokaat muidugi teab paremini ja hea on et läksime, muidu oleksime niisama ilma asjata võib-olla suure raha välja käinud sest ta andis meile hoopis teist infot kui inernetist leidsin.

Siin on kaks erinevat kokka, üks niiöelda peakokk ja teine lihtsalt kokk. Kõigepealt peame tegema oskuse testi mis toob välja kumb Raimo oma oskustelt on. Kui peakokk ja saab IELTSi inglise keele testis kõikides osades vähemalt 7 punkti, võib ta skilled independent viisa avalduse sisse anda.
Aga kui tuleb välja et ikkagi kokk ja saab inglise keele testi kõikides osades 6 punkti siis tuleb tal leida restorani või kohviku omanik kes teda nomineeriks, ja selle kaudu tehakse Raimole kutse viisa avalduse sisse andmiseks.
Vahet pole kumba pidi teeksime, esimene variant oleks kergem, siis ei peaks tööandjat leidma sest Raimo väga ei taha kuskil kokana enam töötada. Mõlema viisa puhul ei pea peale viisa kätte saamist kokana töötama ja see annab Austraalias eluaegse elamise ja töötamise loa meile mõlemale.
Minu 8 aastat jaekaubanduses erinevatel positsioonidel ei ole Austraalia mõistes mingi oskus. Nii et kellel on lihtsalt klienditeeninduse oskus või isegi kaupluse juhataja kogemus, sellega siin maal midagi ei saavuta.

Advokaat muidugi ütles, et me kindlasti residentsuse ka kohe ära teeksime kui 4 aastat siin olnud oleme (alles peale nelja aastat saab kodanikuks taotlema hakata) kuna osadel on see viisa ära tühistatud kui nad mõnda aega Austraalias ei tööta või ela. Kindlat ajalimiiti selleks pole, on lihtsalt erinevatel aegadel viisa tühistatud.
Muidugi tahaks et kõik teed oleks valla, saaks siin olla ja samamoodi Eestis mõne aja aga Euroopa Liidu debiilne seadus on, et kahte kodakondsust korraga inimesel olla ei saa. Ehk kui saame Austraalia kodakondsuse, tühistatakse automaatselt meie Eesti kodakondsused. Kui vahva see on... Ja vastupidi kui otsustame mingi aeg et tahame ikkagi Eesti kodakondsust, tühistatakse Austraalia oma. Nokk kinni, saba lahti. Samamoodi on lapsega, kui laps sünnib siin aga vanematel on teise riigi kodakondsus, saab laps endale automaatselt mõlemad kodakondsused aga kui ta saab 16-aastaseks, peab laps otsustama kumba kodakondsust tahab.
Üks temp mille korterikaaslane välja käis on see, et võiks abielluda ja nii et ühel oleks Austraalia kodakondsus, teisel Eesti oma. Huvitav kuidas see toimiks kuna seaduslikul abikaasal peaks mingid õigused vastavas riigis vast olema või ei? Huvi pärast võiks uurida ju :)
Õnneks on meil veel 3 aastat mõelda mida me teeme, see on pikk aeg ja ideed võivad vabalt muutuda. Selle pärast eriti ei põegi, tuleb see mis tulema peab.

Teise aasta viisa kohta saime ka kirja vastu. Peame lisainfot neile andma. Kõik palgalipikud, pangakonto väljavõte perioodist millal farmis olime, farmeril tuleb üks ankeet täita (lasime selle tal juba farmis olles ära täita sest teadsime et nii kui nii küsitakse) ja töö iseloomu kohta üks ankeet täita. Kui need ära saadame peaks päris kiirelt vastuse saama sest nad juba reageerisid avaldusele üsna kiiresti. Kaks nädalat on aega pabereid saata aga teen võimalikult kiiresti ära.

Farmer ka mõni aeg tagasi kirjutas et nende äge kass Trevor jäi auto alla :( Ju ta käis Jarradi ja Raelenei juures kordamööda või äkki tahtis sõitva auto kapotile hüpata nagu tal kombeks oli. Aga Raelene oli päris kurb ikkagi. Oli üks vahva kass.

Räägin Austraalia postist ka natuke. See on omaette ooper siin. Nimelt Sydneys on ainult üks tänav nimega Bridge, kus me elame. See on üsna lühike tänav aga mingil kummalisel viisil ei jõua kunagi meile siia pakid kohale. Oleme saanud ainult viimase teate mille pakikeskus ise vabatahtlikult välja saadab aga eelnevaid teateid pole kordagi kätte saanudki. Nii ma olengi viimasel minutil pakikeskusesse jooksnud et nad pakki tagasi ei saadaks.
Nüüd ootasime ka kahte pakki, Raimo ühte kiid ja kõike paremat Eestist mille Raimo ema posti pani. Teadsime et pakid peaks juba kohal olema aga mingit teadet ikka polnud. Läksin ise pakikeskusesse, võtsin saadetiste numbrid kaasa ja läksin uurima. Nad ütlesid, et üks pakkidest on teisel pool linna ja teisel oli imelik kommentaar juures millest töötaja ise ka aru ei saanud. Eelmine kord helistades sain klienditeeninduses väga negatiivse kogemuse, seekord kirjutasin kaebuse. Ma üldiselt ei viitsi jageleda aga ei tahtnud et need pakid kaotsi läheksid, see kii juba korra saadeti Eesti tagasi sest nad ei suutnud meie aadressi üles leida. Kirjutasin kirja eile, et palun selgitust mis see kommentaar tähendab ja et pakid peavad jõudma meile koju mitte et me peame teisele poole linna neile järgi minema. Saatja on ju selle eest maksnud. Täna töölt tulles voilaa, pakid uksetaga. Mõnikord aitab kui natuke neile pinda käia sest klienti ei taha keegi siin marru ajada. Pluss nad ise on nii flegmad, neil aega küll :D
Üleüldiselt kõikide asjaajamistega on siin nii, peab pinda käima kui tahad et midagi liiguks. Kunagi ei tasu kirja saata, peab helistama ja mitu korda päevas, siis tead et asi liigub :D


Mis ma veel teile räägin. Kõik on sama üldiselt. Just täna mõtlesin, et 3 päeva pärast saab aasta Austraalias juba. Aeg lendab ja varsti oleme kortsus :D
Poolteist kuud veel siin korteris elada, siis 2 nädalat elame ei tea kus sest Raimo viib läbi piljarditurniiri ja viimane võistlus on oktoobri lõpus. Ja peale seda farmi.
Ilmad hakkavad palju soojemaks minema, homme on esimene kevade päev, nii et 9 kuud suve võib alata :)

Balmoral rand ja muud tegemised

Tere tere, kohe asja kallale :)

Eelmisel nädalavahetusel oli mul lühike tööpäev, seega saime Raimoga jälle ühe koha läbi kammitud. Valisime tegelikult ühe teise sihtkoha aga nagu turistid ikka, otsustasime vaadata kuhu buss sõidab ja sattusime hoopis uude kohta. Kohanimeks on Balmoral ja seal on rand ka. Ooperimaja juurest läks praam üle jõe ja sealt bussiga umbes 10 minutit sõita. Kuna aega oli piiratud sest paari tunni pärast pidi pimedaks minema, otsustasimegi mitte väga kaugele minna. Sydney on selles suhtes huvitav, et isegi kodu lähedal on nii palju ilusaid kohti kus käia ja mida avastada. Pildimaterjal on siin:

Ootame praami.

Mõnikord naerab südamest ka :D

Muide siin ooperimaja ees on väike trepp kus alati üks hüljes lebtab ja magab. Seekord teda just ei olnud :D

Kohustuslik turistikas ka muidugi, ooperimajaga ja puha :D

Raimo arvas et pilt tema jalgadest peab kindlasti blogisse jõudma sest see ilmselt kõige kenam foto mis tegime :D

Raimo on vahepeal kahel piljardivõistlusel käinud. Esimene oli jälle kutsetega võistlus kus parimad mängijad jõudu katsusid. Raimo kaotas finaalis. Terve võistluse mängis väga hästi ja viimase mänguga lagunes kuidagi ära ja hakkas vigu tegema. Foto võitjaga siin:

Täna oli tal Las Vegase liiga, mida ta on siin veebruarist saati iga nädal mänginud, parimate mängijate vahel võistlus kus esikohale plekitakse kinni piletid Las Vegasesse või sularaha. Poolfinaalis kaotas aga ta ütles, et ei viitsinudki mängida sest nii pikk päev ja finaal oleks olnud ka väga pikk, pluss peale seda oleks pidand eelmise aasta selle liiga võitjaga mängima. Nii et see poleks võitu nii kui nii garanteerinud ja teine koht jääb tühjade kätega, pluss pool aastat higistad laua taga ja ainult 1500 dollari väärtuses auhind. Raimo teenib nädalas selle summa. Pildi sai ka, siin on Raimo ja Chris kes on üks ägedamaid piljarditüüpe siin. Hästi abivalmis, sõbralik ja hea südamega inimene :)

Raimol on nüüd jalgpall ka läbi. Mängib rohkem tennist ja käib minuga rohkem jõusaalis, jess :D Ta nii kokku kuivanud, peabki rohkem pumpama.

Tegin eile teise aasta viisad ära. Uskumatu kui kiiresti aeg on läinud, 3. september saab juba aasta Austraalias..
Kes ei tea siis kriteeriumiteks, et üldse teise aasta viisat saaks, peab 3 kuud farmitööd tegema mille ka ära tegime. Alates 2016 aasta jaanuarist ei pea enam kopsupilti teise aasta viisa jaoks tegema, seega säästsime sealt ka natuke. Loogiline ka, see oli varem pigem raha välja pressimiseks kuna kust me selle tuberkuloosi siin saame kui aasta läbi Austraalias oleme :D
Viisad maksid kokku 1300 dollarit, kerge internetis avalduse täitmine ja tehtud.

Teisipäeval läheme viisaagendi juurde. Ma olen siin uurinud kelle juurde minna sest ei taha megasummat lihtsalt konsultatsoonide eest maksta. Uurisin erinevatest kohtadest mis pakuvad ja küsitaks 400 dollarit poole tunni eest. Küll mõne inimese pool tundi on ikka kallis. Ei raatsinud kuidagi seda raha välja maksta. Siis sain korterikaaslase käest kooliviisa agendi kontakti kes suunas mind nende firmas oleva migratsiooni agendi juurde. Temaga teisipäeval jutustama lähemegi. Küsimusi on palju kuna kõik kohad annavad viisade kohta erinevat infot ja tahame kellegi professionaali käest täpselt teada mis ja kus.

Siin käivad jutud et seadus mis 2016 juulist pidi täide minema, et seljakotiränduritelt hakatakse 32% maksu palgast võtma, peaks nüüd jaanuarist jõustuma. See tähendab et eriti ei saa enam makse tagasi ja kätte saab vähem palka ka. Selle mõttega, et siia teenima tulla, pole siis väga enam mõtet. Samas mustalt saaks veel töötada ja kui oled mõne muu viisaga kui working holiday peal, saab ikkagi vanat moodi edasi toimetada.
Mõnes mõttes saan aru miks riik seda teha tahab, riik teenib meie pealt aastas ulme summa. Nad tahavad kohalikele rohkem tööd anda aga ma ei arva et see õige otsus on kuna austraallased on megalaisad ja kohalikud tööaandjad soosivad välismaallasi endale tööle võtta. Pluss farmidesse ei lähe nad kohe kindlasti ja kui seljakotirändurid enam farmi minna ei taha sest nii palju makse hakatakse palgast maha võtma siis edu riigile, hakkab raskeks minema.
Selle pärast tahamegi viisa agendi juures ära käia, et täpselt teada saada mis võimalused on, eriti kui jaanuarist see seadus jõustub. Tahame väga skilled independent viisat mille saaks Raimo kokapaberite ja töökogemuse kaudu. See annaks kohe residentsuse mis lubab meil siin elu lõpuni elada ja töötada ja sellega saab kohe kodanikuks taotlema hakata millega on igasugused riigitoetused kättesaadavad. Raimo ei peaks selle viisa peal olles kokana töötama ja mul ei ole mingeid ajapiiranguid kui kaua ühe tööandja all töötada tohin, pluss ei pea kooli minema. Maksma läheb see umbes 7000 dollarit aga kui mõelda, et Raimo saaks sponsori tööandja kaudu siis maksaksime tema sponsori ja pluss minu tema viisa külge panemise peale topelt summa. samamoodi on ka siis kui mina kooli läheksin, maksaksin kooli eest, pluss Raimo minu viisa külge ja mina saaksin ametlikult ainult poole kohaga töö kõrvalt töötada.
Nii et kui jaanuaris Sydneysse tagasi tuleme, hakkame viisa asju ajama.

Mis veel, mina ikka sama töö peal, Raimo samamoodi. Ilmad hakkavad juba soojemaks minema. Mul oli eile vaba päev, sain katusel basseini ääres isegi sinisele jumele soojemat tooni juurde :D
Mina väga joonistanud enam ei ole. Üldse ei taha ja ei oskagi, nii mu joonistusasjad tolmu koguvadki. Mõned postitused tagasi rääkisin et mul üks plaan joonistamisega. Nimelt tahtsin värviraamatu välja anda ja enda ande natuke suuremale ringile teatavaks teha. Kuid kui mul sellised inspiratsioonimõõnad on, ei tuleks sellest midagi välja. Pluss raske on motivatsiooni leida kui ei ole korraliku enda kohta kus oma ette üksinda aeg maha võtta ja tundide kaupa joonistada. Ehk kui kunagi Eestisse enda koju saab või kui siia jääda otsustame, hakkan rohkem sellega jälle tegelema.
Ajaviiteks värvin värviraamatut. Ostsin raamatupoest ja Raimo kinkis mulle megahead värvipliiatsid kui Sydneysse tulime, vähemalt saan need käiku lasta :)

Uued jutud uuel ajal, olge head ja tsau :)

Watsons Bay ja muud jutud

Tere kõik see pere. Kaks nädalat märkamatult mööda läinud ja talve on veel kuu aega. Vahelduseks on täitsa mõnus see külm. Pigem on nii et miks vinguda ilma üle, et külm on, palav on, nõme vihm või tuul. Me ei saa ise selleks mitte midagi teha, et ilm endale nö sobivaks muutuks. Miks mitte aksepteerida ilma sellisena nagu ta on? Või üleüldse miks me tekitame endas stressi asjade pärast mida ise muuta ei saa, käigu see mistahes olukorra või isegi inimese kohta. See et kellelgi on enda sees lahendamata probleemid ja neid väljenduslikkult demonstreerivad, ei tähenda et teised peaksid sellel ennast mõjutada laskma.

Negatiivsust on igal pool nii palju, märgake head :)

Sellised mõtted mõlguvad mul siin tihti peas kuna siin on inimesi igasuguseid ja mida aeg edasi seda rohkem oskan ma kõrvalt kõike vaadata, laskamta neil ennast mõjutada. 

Ma tegelikult koguaeg analüüsin kõiki ja kõike, nii et see jutt siin alguses pole minu puhul üldse imelik.

Igatahes, jätkame muudel teemadel sest ennast harida saavad kõik ainult ise :)

Nii palju kui meil vabu päevi Raimoga on, püüame uusi kohti Sydneys avastada. Näha on siin nii palju. Eelmisel nädalal käisime ühel poolsaarel Watsons Bayl, mis on ooperimaja juurest praamiga 15 minuti sõidu kaugusel. Käisime uudistamas mida see koht endast kujutab, Nagu ikka, Austraalia üllatab oma ilusa loodusega. Võtsime kodunt piknikuks söögipoolist kaasa ja asusime teele. Lisan pildimaterjali ka:

Siin tundub nagu istuksime veele väga lähedal. Tegelikult olima umbes 20 meetri kõrgusel ja kõlgutasime jalgu :)

See on muide nudistiderand. Nii et kui keegi siiapoole teel ja tahaks väga paljalt väljas olla siis jätke kohanimi meelde :D

Sellel päeval oli suur tuul ja otsisime terve poolsaare läbi kus oleks tuulevaiksem ja saaks niisama olla. Probleem = lahendus. Puude vahel nägime maha jäetud maja ning sellist rohelist murulappi kus sai vabalt silma pooleks tunniks kinni panna ja lihtsalt olla.

Siin pildil on inimestele rajad ka loodud kus käia saab. Aga nagu ikka, meie valime alati need teed kus ära eksida saaks. Teadmatutes kohtades saab tihti hoopis teise elamuse kui käidud radadel.

Lõputu ookean :) Ilmselt ma olen sellest suurest kogusest veest nii sillas kuna ma veevalaja ja ju see tähendab midagi :D

Taamal paistab Sydney kesklinn.

Ehk jõuame veel ilusates kohtades käia kuna mina käin tööl 7 päeva nädalas siis nädalavahetused on nüüd piiratud. Aga kes tahab, see saab :)

Rääkides tööst siis Raimol tööl hakkab vist vaikselt kõik paika loksuma. Sellele tüübile kes tema kohale palgati, öeldi täna et ärgu homme tööle mingu sest Raimo läheb. Nii et ei aeta teda sealt minema midagi :)
Minul endal on ka nüüdseks nädal ja üks päev tööl käidud ja ausalt nad maksavad mitte millegi tegemise eest palka. Mulle sobib. Tulingi siia Austraaliasse mõttega, et ma ei hakka siin stressirohket tööd tegema, tahtsin kõige labasemaid asju teha. Üldiselt on nii läinud ka. Selles töökohas töötame koos ühe teise eestlanna ja prantslannaga. Lühidalt kirjeldases kujutab endast töö ette Korea turismigruppidele tax free reeglite selgitamist ning kassamüüki. Kui grupp koos giidiga saabub, juhatame nad toodete esitlemisruumi mida on meil kolm. Siis kutsume grupi endale lähemale, seletame tax free seaduseid ning lahkume ruumist. Vahepeal käib müügimees nendele müüdavaid tooteid tutvustamas ning lõpus lähme tüdrukutega ja teeme kassamüügi. Täna sain esimest korda ise gruppidele kõnet pidada. Meie räägime inglise keeles ja giid tõlgib grupile. Samamoodi on müügimehed korealased, seega kui klienidel on küsimusi, saavad vabalt nende enda keeles vastuse. Kõige kergem töö mida kunagi üldse teinud olen. Mõnikord on kodus koristamine ka rohkem kontimurdev :D

Kes vähegi Austraaliaga kursis on, teavad et siit saab uue maksuaasta alguses enamuse eelneval aastal palga pealt makstud maksudest tagasi. Tegime maksutagastuse läbi ühe Perthis elava eestlase kaudu (Silja Leosk keda huvitab. Enamus eestasi teeb maksutagastust tema kaudu). Arvestades seda et me koguaeg töötanud pole, saame üle 7000 dollari makse tagasi. Raha ei tee kedagi õnnelikuks aga kuna tänapäeval on kõik selle peale üles ehitatud, siis asjade saamiseks on vaja maksta ja mitte vähe. Eriti Austraalias. Kõige eest tuleb maksta. Saame jälle kõrvale panna kuna kui läheb residentsuse taotlemiseks, on iga kopikas oluline kuna inimesed maksavad hingehinda et siia jääda. Kes maksab 10000 dollarit, kes 20000 ja kes rohkem. Oleneb viisa tüüpidest ning vajaminevatest paberimajandusest. 

Kes imestab et mis residentsusest ma siin räägin, siis ühes esimestest postitustest rääkisin miks üldse Raimoga siia tulime. Tahamegi kodakondsust nii Eestisse kui Austraaliasse, et teed valla oleks.

Viisaagendiga kokku saades saab täpsemalt teada mis on kõige kiirem ja parem viis meil siia residentsus saada. Ilmselt läheb tee ikka Raimo kokapaberite kaudu kuna enamus oskusviisade kriteeriumite täitmiseks on vaja dokumenti oskusest ja 5 aastat kogemust sellel ametikohal. Siin kõik ei saagi jääda kuna polegi oskust. Austraalia iga aasta muudab oskuslisti mille järgi nad panevad paika millist ametikohta on neil vaja ja kes saavad viisad kergemini. Muidugi iga aastaga lähevad kriteeriumid raskemaks. 

Muidugi praegu me teeme teise aasta tööviisa nagu meil praegu esimese aasta oma jookseb. Peamegi augustis avalduse sisse andma sest esimese aasta viisa lõppeb 3 september. 

Oleme plaani ka paika pannud kuna olen mitmes postituses rääkinud et tahame farmi tagasi minna. Rääkisime farmeriga ka, et kas kad oleks nõus enda kastiautot meile laenama selleks viljakoristusajaks et saaksime poes käia, ostaksime ise kütust kuna auto ostmine ja müümine oleks liiga suur peavalu eriti kui otse Sydneyst farmi läheksime. Nad olid muidugi nõus nagu arvasime. 

Seega oktoobri keskel saab siin korteris üürileping läbi ja läheme farmi tagasi ja kasvatame 10 kukke üles! :D Oleneb kaua viljakoristus kestab, peale seda plaanime korraks Eesti tulla kuna Raimo oma piimakatega peab öko -ja libedasõidu ära tegema et ka päris load saada. Siis peale seda Sydneysse tagasi ja hakkame residentsuse värki ajama. Kõik oleneb viisaagendist ning kui palju oleme nõus raha maksma et kui kiiresti asjad liiguksid. 

Muide me käisime see laupäev Brisbaneis ka. Nad ikka röövivad riigi siseste lendude pealt. Balile on ka odavam lennata kui teise linna Austraalias. Ma käisin eelmine nädalavahetus David Icke esinemisel. Ei saa kasutamata jätta võimalust kui selline mees sinu enda linna rääkima tuleb kuigi me teame suht kõike millest ta räägib. Raimol oli sellel ajal piljardivõistlus, tema ei saanud tulla, seega olin nõus teist korda teda kuulama et Raimo ka kogemuse saaks. Seega Brisbanei minek oligi. Kes ei tea kes on David Icke - internet on suur ja lai ning kes vähegi teab millega ta tegeleb, siis ta esineb 18 november Tallinnas. Soovitame minna. 

Linnas  me üldse ringi vaadata ei jõudnud kuna laupäeval oli kell 8 hommikul juba lend ja 12 tundi oli seminar ning hotelli jõudsime 12 paiku öösel ja hommikul kell 8 oli juba tagasi lend kuna mina pidin tööle minema ja Raimol oli piljardivõistlus paarismängus kus nad kella said. Seega see reis jäi üürikeseks. Teinekord kindlasti tahaks linna näha ka.

Tänaseks aitab, jutud on räägitud. Raimo möllab piljardisaalis ja mina kappan jõusaali :)

Raimo on piljardiäss ja Janne sai ka tööle

Ahhoi kamraadid. Märkamatult kuu juba möödas, oleks vist aeg jälle üks postitus teha. Pooleldi ka selle pärast et kolmandatelt osapooltelt kuulen kuidas üks ja teine uurivad millal postitus tuleb :D
Pole olnud midagi erilist rääkida. Elu nagu elu ikka.

Raimo käib ikka seal samas tööl kuigi nüüd viimane nädal on olnud imelik, on öeldud et ah ärgu tulgu jägmine päev. Ta ei tea millal kindlad tööpäevad on. Keegi teine ka mitte midagi ei tea. Sellele ametikohale kuhu tema palgati, võeti uus tüüp ja keegi ei öelnud miks ega isegi seletanud. Raske on niimodi tööl käia kui õhtul magama minnes ei tea kas homme üldse tööd on. Sellised need austraallased on ja paljud muuseas. Neid ei saa usaldada ja 80% jutust on ainult lubadused mis kunagi tegudeni ei vii. Mitte et nad halvad inimesed oleksid vaid nad ongi väga pohhuistliku suhtumisega.
Nüüd homme saab Raimo ikkagi täispika päeva kirja, siis uurib ka ülemustelt et mida nad korraldavad. Kas peab uut tööd otsima hakkama.
Tal üks koht niikuinii soolas kui tahaks minna. Piljardist ühel tüübil on ehitusfirma, kutsus Raimot sinna. Isegi kui ta väiksema koormusega töötaks, leiaks ta kindlasti midagi kõrvale kuna ehitusel siin väga kerge tööd leida. Pluss tal on juba piisav kogemus.
Praegu oleks tal hea riigitöö peal veel need paar kuud töötada (plaanime ikkagi oktoobri lõpus paariks kuuks farmi tagasi minna kus olime). Saaks korralikult raha kokku kraapida kuna tal keskmisest kõvasti kõrgem palk ja seljakotirändurid naljalt sellist raha siin ei teeni.

Mina kuu jooksul saatsin väga väga väga väga palju cvsid ja saatsin ka värbamisagentuuridesse. Vastused mis tulid olid ala sellised, et kuna ma selle viisaga siis nad ei taha võtta mind tööle kuna viisa piiritlus on, et ühe tööandja juures saab maksimaalselt 6 kuud töötada. Ja ehk ma ülekvalifitseerunud. Paljud muidugi valetavad CVsse kogemused kokku aga ma tahtsin ausalt proovida. Siit õppetund, valeta, siis saad :D
Eelmisel nädalal käisin töövestlustel isegi. Küll oli palk väike ja ukselt uksele müüki ma ka teha ei taha. Valiv olen. Samas see pole halb omadus. Ma ei peagi tegema asja mida ei taha teha või mis ei sobi. Kuskile baaridaamiks või ettekandjaks oleks kindlasti saanud aga jällegi, pole minu teema. Ainuke minu jaoks halb omadus töötuks olemisel on see, et igav on. Ma ei suudakski kauem töötu olla. Tahaks midagi teha juba. Oleks võinud muidugi joonistada ka terve see kuu aga kus sa sellega, just praegu on motivatsioon ja igasugune tahe paberi taha istuda, täiesti läinud. Selle asemel lammutasin kõvasti jõusaalis, ärkasin hommikul ennem kuute et Raimole putru teha ja molesklesin ka omajagu :D
Igatahes töö juurde tagasi minnes, käisin täna vestlusel ühes kohas kuhu mind kohe taheti. Uue nädala esmaspäevast töötan Korea turistidega. Töö iseensesest on vist kõige kergem mida üldse teinud olen. Turistid valivad e-poest sobivad ilutooted ja tulevad kontorisse neid siis testima. Minu tööks on lisainfot anda ning ilmselt ka natuke müüki teha. Kui turiste parasjagu pole, teen tavalist admini tööd. Kodule lähedal , vast 10 minutit bussiga.

Raimo lööb siin piljardis laineid muide. Ma polegi ta saavutusi siia kirja pannud. Parem Hilja kui Leida :D
Raimo nüüd aitab mind sest mina ei tea mis nende võistluste nimed on. Ta ausalt tegeleb siin nii paljude asjadega et mul on kõik asjad sassis :D
Esimene võistlus mille kinni pani oli David Reljic Invitational. Võistlus kuhu sai ainult kutsetega selle osariigi parimad nö eliitmängijad. Kokku oli 16 mängijat. Rohkemate puhul oleks päev liiga pikaks läinud. Sellel võistlusel sõitis kõikidest oma kiiga üle ja sai esimese koha. Auhinnaks oli 800 dollarit. Fotosüüdistus ka:

Nüüd see nädalavahetus käis ta handicap turniiril (ehk nõrgemad pidid vähem võitma, tugevamad rohkem) kus kaotas finaalis valitsevale maailmameistrile Inglise poolis (kus on kollased ja punased kuulid ja  väiksem laud). Avalöök ei toiminud nii nagu oleks tahtnud ja vastane lõpetas iga laua kindlalt ära. Polnud erilist võimalust aga teistest sõitis ikkagi üle. Auhind teise koha eest oli 400 dollarit ja foto siin:

Tubli on ta igatahes. Siin on neil piljardimängijatega väga lahe suhe. Kõik on toetavad ja innustavad takka. Ta ühekorra võitis seda maailmameistrit, siis öeldi et kes see tüüp on kes Justinile ära tegi :D

Praegu viib ta läbi ühte turniiri kus on võimalus Las Vegasesse saada. Korraldab ja peab iga kolmapäev kohal käima, vaatama et kõik sujuks ja skoorid sisestama. Saab selle eest oma avalöögikii mida ta juba unes ka näeb :D Raimoga on kerge, osta piljardi nänni ja mees on rahul :D

Mis Raimo veel teeb. Jalgpallis käib ikka ja teeb ilmselt kuni elu lõpuni. Talle ümmargused asjad meeldivad tuleb välja. Kõik pallid sobivad. Ta siin mängul isegi värava löönud kuigi ta on kaitses. Panen tiimist pildi ka kellega ta turniiril mängis ükskord. Siin kõik eestlased pildil aga muidu on neil ülikoolipoistega tiim ja kutte on igasugustest erinevatest rahvustest. Sai läbi Jaani (üleval reas keskmine) mängima.

Muid uudiseid ka natuke. Eelmine nädalavahetus sain farmeritelt sõnumi et rebane oli meie kukepoisi ära röövinud koos hanede, partide ja kanadega Sarra ja Jarradi aiast :( Meid nii huvitas et kui tagasi lähme, kas on ikka sama pätt milleks ta õpetasime. Raelene ütles, et see kukk oli korralik suslik ja kalvalpea aga sellegi poolest olevat hea kukk :) Kahjuks ei saa midagi teha kui rebane tuleb ja murrab. Nii juhtub loomariigis. Eks nüüd uus eesmärk, paneme kanala püsti farmis kui lähme ja õpetame kõikidele kukkedele ja kanadele Raelenei ja Murray akendele nokkimise selgeks :D

Paneme viisaagendi juurde ka aja kinni. Tahame teada mis on kõige kergem viis meil siia residentsus saada. Igasuguseid jutte kuuleb kõigi käest aga agendid teavad ikkagi kõige paremini, pluss seadusi ka muudetakse. Tahaks võimalikult kiiresti kodanikuks saada siis on teed mõlemat pidi valla. Halvimal juhul peaksime siia jääma veel kaheks aastaks et residentsust taotlema hakata. Me tahame ikka varem. Eks näis mis võimalused on ja kuidas läheb. Hoiame teid ka kursis :)

Nüüd kõik, teinekord uued lood :)

Lend taeva all ja Sinimäed

Esimeseks mainiksin et mul oli reedel Credit24-s viimane tööpäev ja vahelduseks on hea töötu olla. Kaua ma seda niikuinii olla ei suuda, tahaks midagi teha. Kauem kui see nädal kodus olla ei taha. Hakkan usinalt uut tööd otsima.

Oleme rohkem vaba aega koos leidnud, selle pärast saame ka igasugust põnevat teha. Näiteks laupäevaks oli Raimol plaan valmis, mina ei teadnud mis see on. Ütles, et kell 7 hommikul on äratus, pole vaja ennast väga sättida ja läksime rongile. Panen siia teile paar pilti ka kui ägedad rongijaamad on. Mulle isiklikult väga meeldib siin rongiga sõita. See on meie kodu lähedal olev rongijaam mis on maa all. Osad jaamad on ka mitmekorruselised ning osad ainult maapealsed.

Siin on Raimo alles üles ärkamas. Muide peaaegu igas rongijaamas on joogiautomaadid kust saab igasuguseid plomme suust eemaldavaid suhkrujooke ning õnneks vett ka. Pluss teine automaat kus saab krõpse ja muud magusat. Pluss osades on WC-d ka.

Sõitsime sinna rongi ja bussiga poolteist tundi. Alles kohale jõudes sain aru mida tegema lähme. Kuna mule farmis nii väga meeldis nende väikeste lennukitega ringi paarutada taeva all, siis Raimo tegi üllatuse ja pani meile hommikuks lennuaja et Sydneyt taeva alt ka vaadelda. Ma olin muidugi täiega sillas :)
Piloodiks oli Eesti kutt Ronald kes avasüli meid vastu võttis. Lendasime sellise lennukiga: vasakul piloot. Kaasas oli meil ka sõber Karel kuna see on neljakohaline lennuk.

Ma olin väga ärevil kuna tundus et ilm on justkui tellitud. Kui piloodil olid kõik vajalikud lülitid üle kontrollitud, alustasimegi teekonda. Tahsime lennata üle ranniku ning ja Sydneyt ülevalt vaadelda. Tõotas tulla äge lend kuid üles jõudes sain kümne minuti jooksul aru et see tuleb kõike muud kui mõnus lend. Tuul oli üleval suur ja õhuauke oli ka rohkem kui oodanud oleks. Nii me siis neljakesi olimegi nagu perutava hobuse seljas kes kõiki jalgu ka lonkas. Karel vajus üsna kiiresti ees pingis ära, sain aru et tal oli väga halb olla. Muidu jutukas kutt ei rääkinud terve tee midagi välja arvatud ''nii halb on olla'' . Mina olin teine hädaline. Keeras korralikult sees ja pool teed lendasin kilekott käes kui iga hetk peaks hommikusöök üles tulema. Kõik see poolteist tundi lennates oli megahalb olla. Sinna ei saanud midagi teha ka. Kunagi ei tea neid õhuauke. Raimol oli Ronaldil oli ainult korraks halb. Kanged mehed :D Mina olin enamus ajast ilma kõrvaklappideta ka kuna tundsin et kui need peas olid, hakkas veel halvem. Nii ma siis istusingi seal terve aja mõeldes, et oi kuidas maa peale tahaks. Vaadet oli nautida küll kuid mina püüdsin pigem ennast kuidagi moodi elus hoida :D
Igatahes, pildimaterjal on siin:

Siin on piloot Ronald ja Karel. Päästevestid pidime lennukisse minnes selga panema. See on üks ohutusesamm mida peab tegema.

Õnnejunnid, ei teadnud mis meid ees ootab :D

Meie kodu on seal kõrgete majade hulgas. Siin pildil on ainult väike osa linnast. Sydney on natuke väiksem kui pool Eestit. Nii tundub väike aga kui mõelda et see on ainult linn, siis paaras pirakas küll.

Proovisime maanduda ka kaks korda kuna esimene kord oli tuul liiga suur ja piloot arvas et on hea mõte teist korda uuesti proovida. .Oleks loll riskida. Reis iseenesest oli äge kuid oleks palju rohkem nautinud kui enesetunne hea oleks olnud. Mul iiveldas veel terve päev. Raimo muidugi peale lendu läks kohe jalkatrenni, mina sõitsin koju. Mõtlesin, et ehk uni ikka aitab aga ei, täitsa õhtuni välja oli megahalb olla. Nüüd mõni aeg vist enam taeva alla ei taha :D

Eile oli meil siin riiklik püha, kuninganna sünnipäev ja vaba päev. Meie otsustasime minna Sinimägedele kuna see on olnud algusest peale üks kohtasid kus kindlasti ära käia tahtsime. Läksime neljakesi, meie ning minu Credit24-st töökaaslane Marelle ja tema kutt Nathan. Läksime nende autoga. Sinna sõit oli poolteist tundi põhja poole.
Sinimäed on selle koha nimi selle pärast et kaugelt vaadates on need lahmakad mäed sinist värvi. Ilmaga vedas jälle, ilus päikesepaisteline päev. Mägede vahel oli muidugi külm sest olime täitsa orus ja sinna päike ei paistnud. Väga väga meeldis seal. Kindlasti lähme Sinimägedele veel. Seal on erinevaid vaatekohti ning matkaradasid, alustades kergetest ja lõpetades rasketega. Me võtsime ühe raskematest mis oli hooldustööde pärast kinni aga kus on auk, saab ikka läbi minna :D Ronisime üle aedade ja pugesime läbi aukude ja käisime ikka raja läbi :D Me polnud ainukesed muide ;)
Ilma pikema jututa, pildimaterjal:

Valitud raja läbimiseks kulus meil 2 tundi pidevat üles-alla kõndimist. Väga läbi võttis. Me Marellega olime just eelmine päev jõusaalis korraliku jalatrenni teinud, see trepikõnd oli ikka väga julm :D Kuid selle looduse eest käiks kasvõi kaks ringi ära. 

Siitpoolt tänaseks kõik, uneaeg ja järgmise korrani :)c cv V