Väga pikk postitus

Nüüd kus on väga palju vaba aega, saame rohkem perega aega veeta ja igasugu lolluseid välja mõelda. Käisime just ükspäev poes ja vaatasime, et ohhoo õhupallid, teeks nendega midagi naljakat. Näiteks topiks Murray auto neid täis või seoks kõik ATV külge, et ta ikka jõulude ajal printsess välja näeks kui sellega sõidab. Tundus kuidagi liiga lihtne plaan. Otsustasime järgmine päev uuesti poodi minna kuna ostsime halva toorjuustu juusukoogi jaoks, seega võtsime 200 õhupalli veel juurde. Kokku oli meil neid 250. Puhusime kõik täis. Elutoa üks pool oli pallimeri:

Ma küll istusin maas aga neid oli väga palju. Otsustasime et topime kõik tekikoti sisse ja ootame kui Raelene ja Murray on magama läinud ning viskame neile kõik õhupallid aeda et jõuluhommikul (täna) oleks nii mõnus ärgata kui terve aed on õhupalle täis. Saime tekikoti täis:

See oli paras tsirkus sest lõpus tahtsid kõik pallid tekikoti seest välja lennata sest meie kahjuks tõusis eile õhtul tugev tuul. Just oli 3 õhtut väga vaikne olnud. Kuid ei saanud plaani katki jätta. Esimesena läksime nende maja ümber luurele kas nad ikka magavad. Telekas magamistoas põles aga nad on teleka ees norskajad niikuinii, arvasime et on turvaline see antud hetkel ära teha. Tulime koju oma pallikoti järgi. Raimo võttis ühest nurgast, mina teisest. Tuul oli nii suur et tahtis koti paralleelselt maaga panna, mis oleks pallid välja lennutanud. Omaette itsitades hiilisime majale lähemale ja mina tundsin kõhus seda tunnet, teate küll kui miski ütleb et midagi läheb väga valesti aga peaaegu oma 25 eluaasta jooksul ei ole ma mõnikord seda ikka usaldanud. Nii juhtus ka seekord, oleks pidanud usaldama. Aja ääres tõstsime tekikoti koos pallidega üle aia ja proovisime neid tekikotist välja sakutada. Tulemuseks oli laksudemeri ja tuul töötas täiesti meie vastu ja panine poole peal kodu poole plehku sest ei tahtnud vahele jääda. Pooled pallid lendasid mööda õue laiali ja pikalt kuulsime kui kuskil jälle laks käis. Kodus mõtlesime, et oleks pidanud ikka autosse kõik toppima aga tehtut tagasi võtta ei saa.

Ma muidugi põdesin mis hommikul saab sest Murray on öelnud et kui võõrast aias või aia taga öösel näeb, laseb ta maha ja seda me küll ei tahtnud. Arvasime et nad tulevad öösel ja teevad midagi maja ümber aga ärgates oli õhk rahulik. Leppisime kokku et jõulude hommiku -ja õhtusöögi sööme koos, seega pidime kell 9 hommikul nende juurde minema. Itsitasime terve tee kui sinna kõndisime aga me ei saanud mingit reaktsiooni mida lootsime. Ütlesime vaid, et oooo teil on ka siin õhupallid, meie õues on ka... keegi on vist käinud neid siin täis puhumas, jube imelik küll. Nad vaatasid meile hindamatute nägudega otsa, et nad teavad küll kes seda tegi. Lootsime et äkki saab Jarrad süü enda kaela kuna ta teeb oma vanematele igasuguseid tüngasid (nt värvib nende wc akna või seinad ära), aga jäime ikkagi meie süüdi. Saime pikalt korraldatu üle naerda.

Jõulud olid meil väga naljakad. Raelenel on nii haige sõnavara. Ma ei tea ühtegi inimest nagu tema. Ta ajab hommikust õhtuni ainult vorsti suust välja. Rääkis ühe nalja mis mänge austraallased mängivad. Nimelt on kuus tüüpi, kellegi juures peetakse mängu ''situ ja teised otsivad üles''. Päriselt ka, kuus tüüpi tulistavad oma väljaheited kuskile peitu ja siis hakatakse neid otsima. Ükskord aga ühe tüübi junni ei leitud. Kõik läksid koju ja ikka oli üks kadunud. Kuu möödudes leidis see kelle majas mäng toimus, laadungi ülesse. See oli võikarbi põhjas. Avastati niimoodi, et või hakkas pealt otsa saama ja põhjast hakkas sitt välja paistma. Väga rõve :D Aga jaa, saime korraliku kõhutäie naerda.

Raelene on meile siin slängi ka õpetanud aga loomulikult ainult roppusi :D

Laupäeval läksime Perthi kuna meie autol siduri õlivoolik lekkis ja sidur jäi vajutades alla ning tahtsime selle osta, et saaks mehhaaniku juurde minna ja korda lasta teha. Kuid ülla ülla, autopoodides seda polnud, seega otsustasime et lebotame paar tundi Scarborough rannas  ja ostsime korraliku kohvri kuna koti otsas reisida ei viitsi. Lähiajal niikuinii kuskile mägedesse rändama ei lähe, seega kohver on kergem valik. 26. detsember on Boxing day kus kõik kauplused panevad tooted mega suurte allahindlustega müüki. Keskustes on rohkem inimesi kui ennem jõule. Ostetakse igasugust jama kokku mida vaja pole.

Pühapäeval oli plaanis jõulupidu kogu perega, kokku oli meid 13. Istusime Jarradi ja Sarra juures aias, sõime grill-liha ja pavlova kooki mis on siin väga ausees. Nad on uskumatu suguvõsa. Nende jaoks ei ole piire. On täiesti okei söögilaua taga peeretada, krooksuda või piinlikke nalju teha. Raelene õpetatud slängiga muidugi rebisime meie seal korralikult kildu sest keegi ei teadnud mida kaks päeva harjutanud olime ja me tundsime endeid kui või sees :D

Väga kummaline on ilma poolest kuna õhtuti väljas istudes on täpselt ideaalne ilm-pole külm ega soe. Samas päevad on siin väga kuumad, ühel päeval oli 42 kraadi mis on nii kuum et isegi meie tibu oli puuris tiivad laiali ja nokk lahtu. Võtsime ta tuppa konditsioneeri alla.

Esmaspäev oli meil väga väga äge päev. Hommikul magasime muidugi lõunani aga õhtul oli plaanis Jarradi sõpradega wakeboardimine, kes ei tea siis see on nagu lumelauaga vee peal sõitmine. Tegime seda mootorpaadi tagant. Kätega pidi nöörist kinni hoidma ja mootorpaat tõmbas vee peale püsti. 

Raimo on seda Eestis korra teinud kuid trossiga. 

Sõitsime kohale ja keset farmi, teedest kaugemal oli suur kaevatud vett täis auk. Selle oli Jarradi sõber lasnud ise kaevata. Seega tegelikult on see ebaseaduslik ise ehitatud järv. Lauda laenasime Jarradilt. Igatahes, varsti olime juba paadi peal ja Raimo sai esimesena proovida. Paar esimest korda kukkus pikali aga kui püsti sai, hakkas kohe ühe käega sõitma. Tal tuli päris hästi välja aga ilmselt ta suudaks ükskõik mis spordi kohe ära õppida. Video ja paar pilti siin:

Siis tuli minu kord. Natuke närveerisin kuna polnud seda kunagi teinud aga kui teise korraga püsti ja päris pika sõidu sain, tundsin ennast kui kala vees.

See oli väga äge kogemus. Loodan et saame ennem Sydneysse minekut veel korra sina järvele seda tegema minna.

Üks tegevus oli veel neil taskust võtta. Nimeks suur täispuhutud alus kus on käepidemed küljes. See pandi nööriga mootorpaadi külge kinni ja seal peal lamades sai korraliku lennu. Me ühe korra lendasime nii kõrgele et mõtlesin, et just ära söödud banaan tuleb kohe üles :D

Mina kukkusin kaks korda sellelt maha ka kuigi Jarrad tahtis pigem Raimot sealt maha raputada. 

Õhtul läksime Jarradi sõprade juurde kuna Jarrad lubas neil paati pesta aga jäime sinna ka õhtusöögile. Jõudsime üpris hilja koju.

Teisipäeval õhtul oli plaanis meil Perthi tulla. Nimelt Murrayl ja Raelenel on linnas ka maja ja kutsusid meid siia kaasa et me maal ainult kopitama ei peaks. Oleme siin kuni homse hommikuni, siis sõidame koju tagasi.
Kuna ühtegi päeva Perthis olles ei suuda Raimo ilma piljardita siis on alati sinna kohustuslik minna.
Kolmapäeval pidime 8 hommikul ühe Eesti kuti juurde autot parandama minema aga magasime sisse ja jõudsime sinna üle tunni hiljem. Õnneks ei olnud tal midagi plaanis, seega vedas :) Jätsime auto tema juurde ja jalutasime Belmonti keskusesse mis meie arust oli 10-15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kuid tuli välja et hoopis tunni kaugusel. Raimol muidugi uutest plätudest varbavahe villis ja pidi pika teest käima nii:

Aga mis seal ikka, see on tavaline et inimesed siin paljajalu käivad. Kas tänaval või poes. Eriti poes, pole kordagi ostlemise käigus näinud et kõikidel inimestel oleks jalanõud jalas :D
Keskusesse kõndides arvasime et oleks tore üks turistikas ka teha:

Keskuses käisime sushit söömas ja siis oligi juba aeg tagasi liikuda. Otsusasime et läheme bussiga kuna üks oli lombakas.
Saime sellel päeval vähemalt auto korda.
Peale seda hakkas kahe tunnine jõusaali otsimine mis oleks lahti. Enamus on küll 24/7 avatud kuid pühade ajal pole töötajaid kes saaks ukse lahti teha ja ühe korra pileti müüa. Me tõsiselt otsisime jõusaali 2h kuhu saaks minna. Lõpuks leidsime kesklinnas asuva Snap Fitnessi mis on nagu Eesti MyFitness-kõik vajalik olemas. Tegime trenni ära ja peale seda tulime koju sööma ja peale seda kihutasime jälle piljardisaali. Naeran et kui Sydneysse lähen võin väikse voodiga toa võtta ja Raimole ostame täispuhutava madratsi, las magab piljardisaalis, siis saab iga kord kui tuju tekib, mängima minna.

Täna äratas Raelene meid kell 9 üles ja räuskas, et raiskame enda elu ära kui kaua magame. Nemad ärkavad kell 4 hommikul. Käisime lõuna ajal Raelenega poes, ostsime õhtusöögiks vajaliku ja päeva peale läksime jõusaali, sõime ühes heas Jaapani restoranis ja tulime koju. Raimo pandi muidugi tanki grillima, mis ta töö ikka on kui kokkamine :D

Siin me nüüd olemegi. On täpselt 00.00 seega algas aasta 2016. Siin aastavahetust väga ei tähistata. Ilutulestik on illegaalne siinse kuumuse tõttu, need sädemed võivad vabalt tulekahju põhjustada. Austraalias tähistatakse pigem 26ndat jaanuari mis on Austraalia päev.

Kuna meil on juba uus aasta siis soovime teile paremat uut aastat ning head vana aasta lõppu! :)

Farmitöö kohe läbi, mis edasi?

Märkamatult on jälle 10 päeva eelmisest postitusest mööda läinud ja aeg on teha ülevaade kuidas kõigega lood on. Ennem kui räägin mida peale farmi edasi teeme, kirjutan mis vahepeal toimunud on.

Meie tibu on nüüd parema tervise juures ja palju iseseisvam kui varem. Enam ei kisenda kui puuri juurest minema läheme vaid saab ise ilusti hakkama. Lemmikloom tuleb temast ikkagi kuna oleme Raimoga ta ära poputanud ja pai ning lähedus meeldib sellele tegelasele väga. Ta peaks olema nüüdseks umbes kahe nädalane. See vigane tiib mis tal algusest peale olnud on, jääb talle ilmselt elu lõpuni kuna see on vahepeal ainult väga vähe arenenud võrreldes teise tiivaga millel on juba ilusad suled küljes. Kasutada ta vigast tiiba eriti ei saa kuid oma plastikust lambikupli peale saab küll ilusti hüpatud või lennatud. Ei teagi kumba ta teeb kuna ta salaja seal käib ja me kumbki pole märganud kuidas see juhtub.
Pilt tibust:

Võtame ta aeg-ajalt puurist välja ja laseme terrassil ringi joosta aga ta tuleb kohe meie lähedale. Kass Trevor käib vahepeal ta puuri peal nillimas ja üks vares terroriseerib ka. Nii et meie kui vanemad peame enda tibu kaitsma :)


Ühel õhtul jalutasime Jarradi ja Sara poole, istusime terrassil ja jutustasime. Neil on terve loomaaed kodus: kanad, kuked, haned, papagoi, 3 kassi, koer, 2 paabulindu ja 2 madu. Viimased huvitasid mind kõige rohkem. Jarradiga ükspäev rääkisime neist ja ütlesin, et tahan kunagi endale ka kindlasti madu kui kuskile paikseks jääma peaks. Nende juurde jõudes sain kohe ühte käes hoida. Väga rahulik madu oli. Natuke uudisimutses kuid peagi jäi paigale ja oli niisama.

Teine madu oli neil puuris ja eriti teda veel välja võtta ei saa kuna ta on kuri ja tunneb ennast veel ohustatult. Teine on natuke noorem ka kui see kes pildil. Jarrad lubas külla kutsuda kui nad madusid söötma hakkavad. Nad ostavad külmutatud hiiri ja nädalas korra saavad ühe hiire. See võib küll lahe vaatepilt olla kuidas nad hiire tervelt alla neelavad. Kuid igaüks ei tohi madu Austraalias pidada, vähemalt mitte Lääne-Austraalias kus meie oleme. Peab olema luba mao pidamiseks. Isegi kui tahad loodusest konna võtta siis peab selleks loa saama.

Eile käisime siin kohalikus Calingiri koolis lõpu -ja jõulupeol. Kuna siin on aastaajad täpselt vastupidi siis nende suvevaheaeg algab praegu ja on kuni veebruari alguseni. Siin koolis on 6 klassi ja kokku 30 õpilast. Naersime Raimoga et meil käis ühes klassis vähemalt 30 õpilast. Raelene ütles selle peale, et okei okei, nemad siin ei seemenda nii palju :D
Raelene muidugi tahtis Raimot peole jõuluvanaks kuna eelmisel aastal siin farmis töötanud eestlane Rain mängus jõuluvanat aga viimane asi mida Raimo teeb on midagi sellist. Ta heameelega oleks aias riisunud kui üldse sinna peole tulnud :D Piinlikult naljakas oli kogu see üritus tõesti kuid nostalgia tuli peale küll sest on meil isegi kogu see asi läbi käidud kui kõikide pered on saalis ja peab neile tsirkust korraldama.

Jõulutunnet pole meil mõlemal absoluutselt. Tavaline suvi. Kohalikud on küll väga ekstaasis ja kõik kingid pakitud ja luuletused peas. Me ilmselt ei tee jõudude ajal midagi. Ehk küpsetame midagi kaasa ja istume Murray ja Raelenega ning naudime mõnusat suveilma. Kuid see on 25. detsembril ja eks siis näis. Viimase hetke mõtted on alati parimad.

Ilmad hakkavad siin juba suve moodi minema. Viimased paar päeva on 38 kraadi ringis olnud kuid õhtul läheb siiski jahedamaks ja ongi ehk hea, muidu kammiks vist täitsa ära.
Kui elada näiteks Eesti kliimas siis paljud mõtlevad, et tahaks kuskile sooja, ära aastaringsest sitast suusailmast kuid võime juba praegu, siin ainult 3 kuud olles, öelda, et sellel pideval kuumusel on ka omad miinused. Tõesti on hea kui ei pea kolme kihti riideid selga panema kuid küsi iga kohaliku käest, neile see kuumus ei meeldi. Enamus istuvad kuuma suveaja konditsioneeri all kuna päeval on liiga palav et välja minna. See kuumus on hoopis teine mis Eestis. Siin on väga kõrvetav ja kuiv kuid Eestis pigem niiske ja higistama ajav.
Juba kuuleb, et mõnes kohas on kraadid üle 40ne ja see pidi alles algus olema. Ise me seda veel ette ei kujuta kuid kui siin pidevalt olla, ju harjub ära. Murray ikka naerab et välja son 30 kraadi ja mina käin pikkade varrukatega pluusiga. Tõesti, kohati hakkab jahe :D Eks keha hakkab vaikselt harjuma ka juba. Järgmise aasta septembris käime ise saabastes ja kasukates ja oleme need kelle üle uued turistid naeravad, täpselt nii nagu meie tegime kuna meie jaoks oli siia tulles võrreldes Eestiga väga väga soe.


Nüüd tööst ja edasistest plaanidest.
Homme on meil viimane tööpäev põllul. Ehk saame mõned päevad veel siin maja ümber midagi teha kuid üldiselt on töö läbi saamas. Farmipäevadega on nii, et kokku peab neid saama 88 päeva või 3 kuud järjest ühes farmis töötades. See selleks, et teise aasta viisat taotleda saaks. Kui farmitööd tehtud pole, ei ole mõtet viisat taotlema hakatagi. Kuna tööd on meil reaalselt olnud kaheks kuuks, leppisime Murray ja Raeleneiga kokku, et saame jääda siia kuni 12nda jaanuarini, mis tähendab et on pea kuu aega puhkus ja saame enda 3 kuud täis. Kuid kuidas viisa taotlemisel tõestada, et oleme kolm kuud tööd teinud? Oleme vähem palka välja võtnud kui tegelikult töötanud oleme. Ehk näiteks kui nädalas tuleb 70 tundi tööd, laseme maksta ainult 40 eest ja 30 jääb reservi ehk saame neid kasutada nüüd nende vabade nädalate jooksul. Üks uus seadus on, et kõik palgalipikud farmitööst peavad olema viisa taotlemisel esitatud, seega kui enam tööd pole, väljastab Murray palgalipikud meie reservis olevate tundide kohta ja paneb sinna vastavad kuupäevad.
Nii et saame siin oma majakeses tasuta elada kuni jaanuari keskpaigani. Meil on väga hea meel et nad on nõus niimoodi vastu tulema kuna vastasel juhul peaksime hakkama kuskilt veel farmi otsima, et ülejäänud päevad kirja saada. See pikendaks meie farmipäevade kogumist kuni viie kuuni kindlasti. Oleneb kui kiiresti töö saaks, kauaks sinna abi on vaja ja üldiselt on jaanuarist korjamishooaeg läbi. Pluss suvekuumuse käes keset põldu füüsilist tööd teha oleks kurnav. Nii et oleme igati või sees.
Selle aja jooksul mis siin veel oleme, teeme igasugust huvitavat ja käime paljudes kohtades, nendest kirjutan kindlasti kui aeg käes.

Oleme ka välja mõelnud mida peale farmi teeme. Läheme täiesti teisele poole Austraaliat ja Sydneysse. Me väga muid variante ei kaalunudki kuna Sydney on ainuke linn kus Raimo saab enda piljardit mängida ja ka võistlustele minna ning mul pole vahet mis linnas ma töötaksin. Seega Sidney tundub parim valik.
Läheme lennukiga kuna selle käulaga, mille nimetus on auto, me sinna küll ei jõua. Selle müüme Perthis maha ja ju peame senikauaks Perthi jääma kui auto müüdud. Pealegi ei taha aega ja raha praegu ringi sõitmiseks raisata. Tahame võimalikult kiiresti kohale jõuda ning kui sõitma hakkaksime, tähendaks see usaldusväärsema auto ostmist ning tahaks siis juba korraliku turismireisi teha ja kõiki kohti näha. Kuid seda jõuab vabalt tulevikus teha.

Saime lapse ning kõigest mis toimunud on

Eelmises postituses kirjutasin tulekahjudest. Järgmisel päeval lõpetasime poole päeva pealt töö kuna märkasin tumedat suitsu ning Jarrad ja Murray kiirustasid veeautoga kohale seda kustutama. Põles suur katusealune kus põlesid heinapallid ning erinevad masinad. Koha omanik on nendest nüüdseks ilma. Õnneks on siin kindlustused mis katavad tulekahjustused aga nagu iga kindlustusega, pigem püütakse põhjus leida et kahjusid mitte katta kui vastupidi. See tuli on nüüd hõõgunud juba nädal. Ümberringi farmerid läksid kohale ja põletasid ümber ringi-kujulise ala kust tuli üle tulla ei saaks. Oht on ikka kuna siin on pidevalt tugevad tuuled ja üks säde võib süütada uues kohas tule. Ootame, näeme.


Vahepeal tehti minuga Austraalia SBS eesti keelses raadiosaates intervjuu minu joonistamisande kohta. Olin üpris üllatunud et keegi huvitus sellisest teemast rääkima. Panen siia lingi, et ise üles leiaks ning teile ka:
Intervjuu minu joonistamiskirest

Kusjuures peale seda on joonistamistuhin üle pika aja jälle tagasi tulnud. Eks osaliselt on siia seotud ka palju vaba aega ning ülimõnus rahulik olemine. Kuskile pole vaja minna ega midagi teha. Seega olen pliiatseid korralikult kulutanud. Sain lõpuks Murrayst ja Raeleneist ka pildi tehtud kuna nagu mõned postitused tagasi mainisin, tahame neile kingituseks teha ilusa joonistatud portree. Aga selle pildi saamisega oli üks paras trall. Nimelt Raelene ei ole mingi lihtne naine et kohe kõigega nõus on. Tal on vaja teada miks ja kuidas ja millal ja kui need ei klapi tema arvamusega siis näitab sulle keskmist sõrme ja saadab igalepoole aukudesse :D
Moosisin teda vast pool tundi kui Haley (Jarradi õde) juurde sõitsime ja tagasi, et mul on vaja seda pilti sest ema tahab näha kelle juures siin oleme. Selle pildiga oli ta nõus aga kui hakkasin nõudma, et on vaja lähedalt ja hea valgusega pilti siis sain roppude sõnade rahe kaela ja tema sõitis koju, viskas mu minu kodu ukse ees autost välja :D Aga ma ei jätnud jonni, läksin tema juurde. Raelene istus diivanil ja mängis iPodis mingit mängu. Ütlesin, et davai aja kargud alla ja teeme ära selle pildi. Pidin mainima, et pilti on üllatuse jaoks vaja aga ta jõudis juba öelda, et ma selle üllatuse sinna pistaks kust ma ise tulin :D Jah tal on selline huumor. Ta ei ütle kunagi midagi halvasti aga väga otsekohane on küll ja igasuguseid karvaseid sõnu ta ei karda.
Igatahes sain nad siis kahekesi pildile ilusti ja ütlesin et pärast tänab, et ühe minuti tema aega raiskasin. Järgnes loomulikult keskmine sõrm :D

See on see pilt millega Raelene nõus oli aga sain kohe aru et see valgus joonistamise jaoks kõige parem pole, nii et pidin moosima jälle hakkama. Murray ongi selline muhe koguaeg, Raelene on paras tuleark aga ega ma talle võlgu ka ei jää.

Meil hakkas siin 1. detsembril ametlikult suvi. Soe küll ei olnud, vast ainult 15 kraadi öösel/hommikul ja päeval küündis ainult 25 kraadini. Panin mitmel hommikul end paksult riidesse. Murray naerab et kuidas ma Eestis hakkama sain kui siin lõdisen :D
Ilm oli kolm päeva väga külm. Räägitakse et olevat viimase 50 aasta kõige külmem detsember. Meie üllataval kombel väga tormi ei saanudki kuigi lubas korralikku aga Perth sai kolm päeva järjest vihma ja äikest. Täna on juba palju soojem ja kannatab dressipluusi ning pikkade varrukatega pluusi asemel jätta selga ainult pikkade varrukatega pluusi :D

Kaubanduskeskustes on müügil üüratustes kogustes jõulukaupu ja kohalikud on vägagi kulutajad. Kingid tuleb teha kõigile keda teatakse. Ostetakse kokku kõike mittevajalikku ja poodides on võimatu isegi süüa ostma minna. Inimesed on hulluks läinud. Kusjuures võrreldes Eestiga siis siin poodides laulavad paljud noored jõululaule kaasa mis mul pani silmad peast välja punnitama. Tundus kuidagi veider aga siin ongi sellised vabad inimesed ja kui nad tahavad laulda siis seda ka teevad :)
Rääkides veel jõuludest siis Raelene ehitas kõige koledama jõuluvana keda näinud olen. Välja näeb selline:

Nokin teda et miks ta jõuluvanale süüa ei anna, ta täitsa nälgas. Mulle meenutab ta ühte tegelast filmist kus jõuluvana kostüümis ja päikeseprillidega tüüp oli varas :D
Ühesõnaga mõtlesin et teen talle midagi ilusamat kui see peletis tee ääres. Leidsin maast eukalüpti puuoksa ja Jarrad andis mulle kasutatud niiske salfaka mille ribadeks rebisin ja lipsudeks oksa külge sidusin. Läksin Raelene juurde, ütlesin et kuna tema tegi nii jõleda jõuluvana siis tegin talle midagi palju ilusamat. Võtsin oksa selja tagant välja ja ta sai korraliku kõhutäie naerda sest ta teadis et midagi normaalset sealt ilmselt loota ei ole. Tema oleks minu ilusa jõuluoksa heleda leegiga põlema pannud aga ma ei lahkunud ennem kui nägin et oli selle vaasi pannud :D
Lisasin lõppu, et julgegu ainult see ära visata.

Eile kui käisime tema juures pitsa ja tiramisu õhtut tegemas, oli see igatahes ilusti alles.
Rääkides eilsest siis olime mõnda aega plaaninud, et Raimo kokkab kõigile midagi kuna ma ikka kiidan, et ta on väga hea kokk ja panen kõik pinged Raimole peale :D Raimo tegi tiramisu eelmine päev valmis, pitsad eile.
Kook oli selline:

Väga hea oli, kõik kiitsid. Sara polnud kunagi tiramisut maitsnud ja talle ka väga meeldis. Meil külmkapis veel, jeeeee :)
Pitsataigna tegi Raimo ise, poest ostsime sobilikud asjad mis pitsa peale minna võiks ja nii ta siis kokkama hakkas. Raimo võttis oma Nordicu töökaaslaste poolt kingitud spets kokanoa ka lihvitud puidust karbis kaasa, kõik ahhetasid ja ohhetasid. Kõige rohkem nalja sai sellega kuidas Raimo hakib. Ta pole amatöör nagu kõik meie, vaid ta hakib väga kiiresti. Kõik vaatasid ja kartsid et ta lõikab omal sõrmed maha :D
Kõhud said kiiresti täis ja nad ei pidanud pettuma, et Raimo süüa teha oskab. Jarrad muidugi nokib teda, et ta on halb kokk ja maitseb Raimo tehtud pitsasid ainult selle pärast et lõpuks ühe hea ka kunagi saaks. Saladuskatte all võin öelda, et Jarrad võttis täna lõunaks omale pitsat kaasa ja ei suutnud lõunani oodata vaid lasi kohe pintslisse kui jala kombaini tõstis :D Nii et ta võib rääkida mis tahab :D

Nüüd see lapseteema mille pärast ilmselt te selle postituse üldse lahti tegite.
Reedel läksime Raelene ja Haley lastega nende loomi toitma (koer, kass, kanad, kuked, haned). Linde toites kuulsime Raelenega et kuskil keegi piiksub heleda häälega. Vaatasime puuri taha ja seal oli pisike tibupoeg, kõige rohkem kahe päevane ja tal oli tiib katki, nii et ta ei saanud seda kasutada. Proovisime ta ema ja õdede-vendade juurde tagasi panna kuid ema lükkas ta ikka ja jälle puurist välja. Järelikult hülgas ta selle pisikese täielikult. Ei tea mis ta tiivaga juhtuda võis aga tibud võivad üksteist nokkida ja ilma mingi põhjuseta võib see viia ka surmani. Äkki tõesti teised kõik teda nokkisid... Minul hakkas nii kahju ja otsustasin, et tahan ta üles kasvatada. Hoidsin teda terve aeg käte vahel kuna tibud tahavad alguses väga sooja saada. Koju jõudes otsisime Murrayga papp-kasti, panime plekk-purgi sisse lambipirni et ta saaks vastu seda purki soojas olla. Söögiks võtsime Sara juurest purustatud nisuseemneid ja joogiks panin vee, karbi põhja ajalehed. Ta ei tahtnud üldse üksi olla, alguses hoidsin teda koguaeg käes sest mulle tundus et lamp pole piisavalt soe kuna ta lausa värises ja jalad olid külmad. Hoidisn teda kaela ja dressipluusi vahel. Niimoodi:

Ja kui ta kasti tagasi panin, hakkas kohe mu järgi karjuma. Ilmselt oli ta shokis kuna see päev oli väljas väga külm ka ja ema ei tahtnud teda enda tiiva alla sooja :(
Lõpuks oli õhtu käes ja ei saanud ju teda voodisse võtta. Seega võtsin Raimolt pluusi seljast kuna see oli soe ja panin selle tibu kasti ja pistsin tibu sooja purgi ja pluusi vahele. Sinna ta jäi ja magas hommikuni. Aga ta ei tahtnud üldse süüa ega juua. Natukene nokkis nokaga kui sõrmega nokkimist vastu nisu jäljendasin. Juua ei tahtnud üldse. Kartsin et ehk sureb shokist ära..
Hommikuks oli kõik okei ja oli pluusi alt välja pugenud aga ikka ei söönud. Pistsin ta noka vette, siis sai aru et seda tasub juua ja sõrmega jälle nisu peale koputades, hakkas mind matkima. Õppis kiiresti.

Järgmine päev ütles Murray et Jarradil on üks puur kus ta on palju tibusid üles kasvatanud ja seal on kõik eluks vajalik olemas: varjualune, soojalamp mis on tuulevaikses kohas ja võre kust keegi teda kätte ei saaks. Läksin kastikaga ja tõin selle tema juurest koju. See oli kunagi riidekapp olnud, Jarrad ehitas ise ümber. Välja näeb selline:

Punane lamp on selle pärast, et valge valgusega hakkavad tibud üksteist nokkima. Seal lambi all on tal väga mõnus ja soe olla. Magab täitsa ilusti.
Aga siin on see kangelane:

Mõnuleb oma soojalambi all.

Siit on näha tema vigast tiiba, see pooleldi ripub aga tundub et ei tee talle liiga sest laseb seda katsudagi.
Täna tuleb esimene öö väljas,vaatame kuidas läheb. Kui on liiga jahe, panen lampi madalamale.
Natuke kahju on temast sest ta koguaeg kutsub. Nii kui keegi puuri ääres on, on tal hea olla. Kui kedagi pole, hakkab ringi jooksma ja kõva häälega kutsuma.
Otsustasime et kui temast saab kukk, saab nimeks Raimo ja kui kana siis Janne :D
Jarrad nokib et annab oma koerale söögiks kui suureks kasvab, ma talle teen, võtan oma tibu kaasa.

Nüüd teistel teemadel. Muide see ülinunnu super kass Trevor on igavene kaabakas. Meie söödame talle tuunikala, laseme igal pool lebotada, näiteks nii:

Ja millega tema vastab? Kuses mu teki peale. Nii hästi ta käituski. Enam tuppa ta ei saa. Olgu ükskõik kui armas ja sõbralik. Muidugi varsti hakkab ta meie tibu puuri ääres nillima aga õnneks ta sinna ligi ei saa sest võrgu augud on väga väikesed ja Trevor on suur paks kass. Las elab nüüd mõne aja enda majas ka.

Tööga pole midagi muutunud, ikka see sama traktoritrall. Asi on juba nii käpas et hakkab rutiinseks muutuma. Kuid ikka on mõnus see stressivaba töö, nii et naudime edasi.


Hetkel lõpetan :)