Raimo on Okeaania meister, Sinimäed ja Janne läheb farmi

Tervitus kõigile :)

Meil hakkab siin päev päeva järgi järjest soojemaks minnema. Esimesest septembrist algab juba kevad. Mõned ilmad on lausa rannaväärilised kuigi päevitama pole veel läinud. Jõuab küll, siin 9 kuud aastast korralik rannailm :D
Elame ikka samas kohas kuigi maja rentimise mõte on meil ikka aga see veel tuleviku teema. Raimo renoveerib ikka terrasse ning rõdusid. Väga meeldib see töö kuna tal palju lühikesi tööpäevi ja saab muid asju ka teha :)

Aga räägime nüüd asjad selgeks. Nagu pealkirjas olemas, Raimo läks väga hea vormiga Uus-Meremaale Okeaania meistrivõistlustele ja võitis seal 10-pallis esimese koha ning 9-pallis teise. Ta oleks duubli ka teinud aga mängis 9-palli finaalis ühe enda väga hea sõbraga ja tegid võiduraha pooleks, polnud enam motivatsiooni mängida. Lisaks ületas ta enda ootused väga suure kaarega. Raimo ise tahtis mõlemal võistlusel veerandfinaali pääseda aga näe, sai lausa kahte finaali ja ühe pani kinni ka. Neli päeva järjest mängida pole naljaasi, seal on korralikku vastupidavust vaja.

Ma olen tema üle nii uhke. Kogu selle kahe aasta jooksul on ta üritanud mõnda suurvõistlust kinni panna. Mina olen alati mõtlemisega et iga asi tuleb siis kui tulema peab ja Okeaania meistrivõistlustel oli Raimo kord hiilata. 

10-pallis oli ta kõigist pea jagu üle. Polnud ühtegi võrdväärset vastast. Finaal oli ainuke tasavägine kus mängis Okeaania edetabeli number ühega aga ma teadsin, et see on Raimo mäng ja võtab esimese koha. 

Mina olin samal ajal Paulaga Sinimägedes, sellest räägin hiljem ka :) Aga rongis tagasi sõites hakkas just finaal ja koju jõudes panin telekas kohe selle käima ja vaatasime korterikaaslastega laivi ja elasime kaasa. Mul olid nagu sipelgad püksis sest ma olin 100 prossa kindel, et ta võidab ja ootasin juba seda hetke :D Vastane lõi viimase kuuli mööda ja nii tuli Raimole võit. Ta ise ütles, et talle ei jõudnud kohalegi, et ta just võitis. Läks oma sõprade juurde, kõik juubeldasid, kaasaarvatud meie kodus, aga Raimo võttis asja megarahulikult :D
Peale võitu läks oma sõprade juurde ja küsiti, et kas ta ikka aru saab millega hakkama sai :D Sest Okeaania meistrivõistlused on siin pool kõige suuremad piljardivõistlused mida peetakse. 

9-pallis olid tal väga rasked mängud. Iga mäng tuli taga olles järgi ja võitis. Poolfinaalis arvasin, et juberaske mäng on vist kuna ta polnud pikalt mulle teada andnud, et mis seis on. Kaamera näitas ka ainult ühe laua mänge. Aga tegelikult oli ta kogu selle nelja päeva mängudest kõige parema mängu teinud väga tugeva vastase vastu. Trennidest piljardisaalis on ikka väga palju abi ja kui isiklikus elus ka kõik korras siis on murevaba ükskõik mida teha :)

Peale võistlusi jõid kutid ennast muidugi täis ja tähistasid. Raimo on siinsete piljardimängijate hulgas hinnatud mängija ja väga hea sõber ka. No kellele Raimo ei meeldiks :D
Kõik alati kiidavad, toetavad ja elavad kaasa nii kuidas saavad. Siin on hästi ühtne piljardimeeskond. Just Sydney kuttide vahel. 

Võistlustel pakub Raimo alati kõigile nalja kuna on juba teada, et ta ma banaanidega seal ringi käib. Ennem mänge nosib neid :D Ta ütles, et väga pole söögiisu kui mängib aga banaan meeldib alati. Ta väiksest peale suur banaanifänn olnud :D
Paljud usuvad, et Raimol on väga head ajad piljardis veel ees ja see oli esimene suurvõit mida tal vaja oli, et siht tulevikku panna. Öeldi isegi, et Raimo tegi endale nende võistlustega piljardimaailmas nime. :)

Lisan teile võitjast mõned pildid ka mis võistlustel tehti:

Väike uinak ennem uut mängu :)

Vaadake seda uhket nägu :D

Koos hea sõbra Chrisiga, kellele 9-palli finaalis kaotas.

Raimol on järgmisel nädalavahetusel Sydneys ka võistlused. Selle osariigi meistrivõistlused. Septembris on Melbournis suur turniir kus on esikoht 5000 dollarit ja detsembris jälle võistlused Uus-Meremaal. Viimasele tahan väga kaasa minna, tahaks seda loodust seal näha. Raimo seekord ei saanud ülse pilte teha. Oli ju neli päeva järjest piljardisaalis ja kui Aucklandis söömas käis, sadas vihma. Nii et ilusad loodusepildid loodetavalt järgmine kord :)

Nagu varem mainisin ja pealkirjast ka lugesite, käisime Paulaga sinimägedes samal ajal kui Raimol 10-palli võistlused olid. Eelnevad korrad olen käinud autoga ja sinna sõidab sutsu üle tunni. Seekord läksime juba esimese rongiga, sõitsime sinna kodunt 2,5h kahe rongiga. Sõime kohvikus ja sammusime metsa poole. Tol päeval oli väga tugev ja külm tuul. Saime alles pärast teada, et rannikul oli 110 m/s tuul. See on täitsa loogiline kuna Sinimägedes oli ikka selline tuul, et Paula ei saanud korralikut tossupaelasid kinnigi siduda, pidi äärepealt pikali käima :D
Läksime seekord rajale kus mina varem käinud pole. Seal on kolm õde, milleks on kolm kaljunukki, mis on imekombel keset metsa seisma jäänud. Ju sealt vahelt on kõik muu kokku varisenud. Loomulikult jalutasime alla metsa kuna üleval on ainult turistid aga all mägede vahel tavaliselt ei näe mitte kedagi ja loodus seal on meeletult ilus. Lisan siia pildid ka:

Siin on kahte õde kolmest näha. Vikerkaar teeb neile pai ka:)

Nii kõrgel all orus olevast metsast on mäetipud. Päris võimas tunne oli seal üleval olla ja kõike seda vaadata. Sellelt pildilt saab hästi aru kui kõrgel me olime ja kui sügavale metsa me mööda mäekülgi matkasime.

Ikka peab esinema ka :D

Õuna-Janne :D

Nii suure läbimõõduga puu, et mina olen seal kõrval nagu väike kärbes :D

Kui metsast välja tulime, oli ühe hoovi ees selline ilus botaanikaaed tehtud :)

Kindlasti plaanime veel Sinimägedesse minna. Kui ilmad lähevad soojemaks siis saab sinna osta ühe päevase seikluse kust ülevalt kalju otsast lastakse trossiga alla ning jugade pealt saab ka alla laskuda. Hüpatakse vette ja uuesti laskumine. Paula käis seal aga siis oli väga külm. Soojemal ilmal on kindlasti see mega kogemus :)

Nüüd teemal mis on pealkirjas kirjutatud, et ma lähen farmi :D Tuleb ehk üllatusena teile aga ma olen tegelikult seda plaaninud juba mõnda aega aga ei tahtnud üksinda minna. Sydney on natuke kopa ette visanud ja tahaks kuskile rahulikku kohta minna. Nii me Paulaga nädala alguses rääkisimegi, et oh läheks farmi. Paula ka enam korealaste juures töötada ei viitsi ja mina pean Sydneys tagasi olema juba oktoobri alguses kuna siis algab kool. Panime plaani paika ja rääkisime kodus meestega ja nii me kahekesi lähemegi. Saime avokaadofarmi kus meie endine töökaaslane ja hea sõbranna Liisi praegu töötab. Hakkame avokaadosid laos kastidesse pakkima. Läheme mõttega, et saaks raha teenida kuu aega järjest tööd tehes. 

Mina Sydneys kahe kuu jooksul tööd ei leidnud. Keegi ei võta mind tööle kui teise aasta viisa nädala pärast läbi ja uue viisa vastust alles ootama hakkan. Aga farmides on alati abikäsi vaja.

Läheme sinna meie Mazdaga, meestele jääb niigi kolm autot siin. Nad just ostsid suure maasturi ka mille korda teha tahavad. Varsti saame hakata kohtades, kuhu tavaautoga ei saa, ringi sõitma hakata. Põnevad ajad on veel ees :)

Paulaga istume autosse laupäeva hommikul kui päike tõusma hakkab ja 5,5 tundi sõitu on ees. Austraalia mõistes on see väike aeg. Mehed tulevad meile vahepeal külla sest septembris oli meil nii kui nii uuesti plaanis Nimbini minna. Farmist sinna paar tundi sõita, ideaalne ju. 

Meil on vedanud, et sellised elukaaslased on, kes lasevad meil teha asju mida hing ihkab. Suhe ei tohigi enda tegemisi mingit moodi piirata. Kui piirab ja enda unistused jäävad tahaplaanile, siis pole see õige. Lisaks 60-aastaselt saab üksteise nägusid oksendamiseni nii kui nii näha, nii et praegu kui noored, teeme mis tahame :) Aga iga suhe on erinev, ei kritiseeri siin kedagi. Meile sobib nii. Samamoodi kui Raimo ütleks, et tahab kuskile kuuks ajaks minna siis ma kiidaks ka loomulikult takka kui see tema soov on.

Käisime just Paulaga Alisha ja Snow juures (kutsu keda hoidsime kuu aega) külas. Snow oli nii õnnelik, limpsis ja liputas saba mis jube :D

Aga olgu, siit lõpetan. Uued jutud juba farmis olles :)

Olge head ja tsau :)