Kolmapäev, 23. september 2015

Esimene rand ja varastatud rehv

Täna oli juba nii ilus ilm. Ütleks et Eesti suve tipp-hetk isegi ja kõige lahedam on see, et alles on kevad :) Kuna meil mõlemal oli täna vaba päev siis otsustasime randa minna sest kiusatus kurikuulsaid randu näha on olnud juba peaaegu need kolm nädalat mis siin oldud.
Mõeldud tehtud, läksime Scarborough randa. Kodust pool tundi autosõitu, parimateks sõpradeks lahti keritud aknad (jah, meie treenime käsivarsi niimoodi :D ).
Mida lähemale jõudsime, seda ärevamaks muutusime, vähemalt mina. Ma eeldan et Raimo ka aga nagu mehed ikka, ei väljendanud ta enda arvamust iga asja kohta :)
Ei hakka pikalt seletama, pildid räägivad enda eest. Mõned on musta nurgaga kuna mu telefoni kaaned otsustasid liimist lahti tulla ja märkasime alles kodus pilte vaadates :(













 Mis meid esimesena pahviks lõi, oli reaktsioon, et kas tegelikult ka me oleme siin? Kas päriselt on võimalik, et midagi saab sellist olemas olla ? Nii ilus, et ei suutnud silmade ja kõrvadega seda kõike omaks võttagi. Pikka aega seisime, jõllitasime ja mina mõtlesin küll, et Eestisse tagasi ei taha. Mitte praegu. Õnneks on meil väga pikk aeg siin veel ees.

Olime näinud seda kõike ainult läbi vahenduste aga mis reaalsus on... seda ei oska sõnadesse pannagi. Paradiis :) Ja see on alles esimene rand, esimene tõsiselt ahhetama panev hetk meil siin. Austraalia on suur ja lai ning kavatseme kõik kohad läbi kammida, et jälle imestuda :)

Piltidelt tunduvad lained palju väiksemad kui reaalselt. Puusani vees lõi laine üle pea ja vahepeal oli isegi hirmus kuna need olid nii tugevad ja viie minutit lainetes materdades võttis hingeldama küll. See hirm oli pigem pooleldi adrenaliin. Hulljulge nagu Raimo on, ta jooksis kohe pea ees lainesse ja imestas isegi kui tugev laine olla võib. Mina seisin ja vaatasin kõike seda ilu.

Aga tõesti, vesi oli nii ilus helesinine ja loomulikult luid valutama panevalt külm, päike mega kõrvetav ja surfareid igas laines. Meie olime põhimöllust eemal, vasakul oli ranna põhikoht kus kõik nagu kilud konservis olid.



Päikesest väsinud, poes käidud, trenn tehtud, otsustasime et lähme jalutame väljas natuke peale trenni. Mõnus soe õhk ikkagi. Jalutasime autost mööda ja mida me näeme:


Jah, keegi otsustas et tal on meie auto rehvi vaja. Regina ja Lennardi käest saadud kallikesel polnud ühte jalga. Pani meid mõlemaid imestama mis selliste inimeste peas toimub. Ilmselt sellele küsimusele jääbki vastus saamata. Vahetasime rehvi ära kuid homse autoremonditöökotta sõitmiseni peab auto hakkama saama vähemate poltidega kuna neid oli ka vargal kindlasti viite vaja.
Muretsesime, et kui auto sinna samasse kohta jätame, on hommikuks alles ainult esiismed. Seega parkisime nagu kuningakassid maja ette murule (jah, seal on ka varem pargitud).
Hea et jalutama läksime, muidu oleks Raimo selle toreda üllatuse saanud 5.50 hommikul tööle minnes...
Nii et juhtub ka siin.


Head ööd :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar