Mis teinud oleme ja uus rand

Pole mõned päevad midagi kirjutanud kuna kõik on nii tavaline olnud. Olime Raimoga mõlemad tööl. Ülejäänud aeg kulus mul tellimuste joonistamiseks, kaks on valmis:

 

See kuu pean veel tegema ühe joonistuse. Silmad on ausalt öeldes väsinud ja käsi ei tõuse enam pliiatsite poole. See minu viga ongi, ma ei saa käsu peale joonistada, peab tahtmine ka olema.

Unega on meil täiesti erinevad lood. Mulle see režiim sobib, et saan kaua magada ja õhtul tööl. Tunnen tegelikult et magan liiga kaua. Eestis seda lõbu polnud, et saaks 10h järjest põõnata. Teeb mu laisaks isegi, Nädalavahetusel otsustasin et hakkan ennast 9 ajal üles ajama sest farmis peab ärkama kell 5 ja muidu on eluraske kohanduda.
Raimo teeb peaaegu iga kord töölt tulles uinaku kuna ta ei oska kell 10 õhtul magama jääda. Alati kui tööle läheb, vaatab mind kadedusega aga meil oli Eestis vastupidi, muhahahah :)

Käime ilusti jõusaalis ka :)

Raimo tahab väga siin piljardivõistlustele minna aga Perthis ei ole selliseid asju.. ainult võistkondadega ja väikesel laual või snookeris. Individuaalseid võistlusi pole. Peab ise hakkama neid korraldama, kindlasti soovijaid oleks mitmeid. Tellis omale paar nädalat tagasi kii, meil siin maja all piljardilaud täitsa olemas aga kiid jalutavad alatasa minema. Iga päev vaatame postkasti ehk on teade, et kohale jõudnud aga ei midagi. Näha on kuidas ta laua taha kibeleb. Ehk oligi vahepealne paus talle hea, saab värske mõistusega uuesti mängima hakata :)
Täna otsisimegi ühe piljardisaali üles, sai natuke mängida aga kiid on siin silmnähtavalt kõverad ja teda kui proffi ajab see tigedaks.
Raimo peab oma piljardisaali või kooli tegema, saab seal laudadel magada ka kui muu ei aita :D
Tegelikult on see lahe, et on selline ala millega ta tõesti tegeleda tahab. Tahtmine on pool võitu ikkagi.

Ootame siiani enda TFN numbrit, et tööandja saaks õiged maksud meilt maha võtta.. 28 päeva on õigus need numbrid meile saata ja see aeg hakkab kohe kohe täis tiksuma. Helistamisest ei olnud kasu, ütlesid, et kui 28 päeva pole möödas, ei saa nad midagi teha. Kuigi Regina ja Lennard helistasid ning said telefonitsi numbrid kätte. Eks ootame veel.

Käisime täna rannas ka. Meie boss soovitas Cottesloe randa, mõtlesime, et käime kuskil uues kohas. Siin on nii palju paiku kuhu tahaks korraga minna :D
Rand oli rohkem peredele. Palju on lapsi. Scarborough oli selle eest rohkem noortepärasem ja nagu paradiisirand, ilusam liiv ja silmale ka meeldivam.
Cottesloes olid väiksemad lained olid, liiv oli mustem ja mõnes kohas olid korallid isegi täitsa rannapiiril. Järsku läks sügavaks ja rohkem oli rohelust.
Meie eelistame nendest kahest pigem Scarboroughi. Aga panen siia Cottesloest pilte ka:

Õhtul mõtlesime et sõidame sealt sikk-sakk mäest üles millest kõik turistid ja kohalikud räägivad-mägi kust peaks nägema tervet Perthi linna ja teadaolevalt on Perth väga lahmakas. Nimi on sellel kohal zic zac kuna tee lähebki üles sikk-sakk kujuliselt.
Mõtlesime kas üldse auto tahab meid sinna üles viia, teades et tal on tervisega tõsised probleemid.
Ustav nagu ta oli, tõi meid ilusti koju ka.
Me ei saanud väga häid pilte kuna jõudsime mäele alles päikeseloojanguks mis oli 18.30 õhtul ja peale seda läheb väga kiiresti väga pimedaks.
Mõned pildid kiusuks sest plaanime sinna nõlvale üks päev vaadet nautima minna ja siis saab kindlasti paremad pildid.

Kohtumiseni järgmine kord :)

Esimene rand ja varastatud rehv

Täna oli juba nii ilus ilm. Ütleks et Eesti suve tipp-hetk isegi ja kõige lahedam on see, et alles on kevad :) Kuna meil mõlemal oli täna vaba päev siis otsustasime randa minna sest kiusatus kurikuulsaid randu näha on olnud juba peaaegu need kolm nädalat mis siin oldud.
Mõeldud tehtud, läksime Scarborough randa. Kodust pool tundi autosõitu, parimateks sõpradeks lahti keritud aknad (jah, meie treenime käsivarsi niimoodi :D ).
Mida lähemale jõudsime, seda ärevamaks muutusime, vähemalt mina. Ma eeldan et Raimo ka aga nagu mehed ikka, ei väljendanud ta enda arvamust iga asja kohta :)
Ei hakka pikalt seletama, pildid räägivad enda eest. Mõned on musta nurgaga kuna mu telefoni kaaned otsustasid liimist lahti tulla ja märkasime alles kodus pilte vaadates :(

 Mis meid esimesena pahviks lõi, oli reaktsioon, et kas tegelikult ka me oleme siin? Kas päriselt on võimalik, et midagi saab sellist olemas olla ? Nii ilus, et ei suutnud silmade ja kõrvadega seda kõike omaks võttagi. Pikka aega seisime, jõllitasime ja mina mõtlesin küll, et Eestisse tagasi ei taha. Mitte praegu. Õnneks on meil väga pikk aeg siin veel ees.

Olime näinud seda kõike ainult läbi vahenduste aga mis reaalsus on... seda ei oska sõnadesse pannagi. Paradiis :) Ja see on alles esimene rand, esimene tõsiselt ahhetama panev hetk meil siin. Austraalia on suur ja lai ning kavatseme kõik kohad läbi kammida, et jälle imestuda :)

Piltidelt tunduvad lained palju väiksemad kui reaalselt. Puusani vees lõi laine üle pea ja vahepeal oli isegi hirmus kuna need olid nii tugevad ja viie minutit lainetes materdades võttis hingeldama küll. See hirm oli pigem pooleldi adrenaliin. Hulljulge nagu Raimo on, ta jooksis kohe pea ees lainesse ja imestas isegi kui tugev laine olla võib. Mina seisin ja vaatasin kõike seda ilu.

Aga tõesti, vesi oli nii ilus helesinine ja loomulikult luid valutama panevalt külm, päike mega kõrvetav ja surfareid igas laines. Meie olime põhimöllust eemal, vasakul oli ranna põhikoht kus kõik nagu kilud konservis olid.



Päikesest väsinud, poes käidud, trenn tehtud, otsustasime et lähme jalutame väljas natuke peale trenni. Mõnus soe õhk ikkagi. Jalutasime autost mööda ja mida me näeme:

Jah, keegi otsustas et tal on meie auto rehvi vaja. Regina ja Lennardi käest saadud kallikesel polnud ühte jalga. Pani meid mõlemaid imestama mis selliste inimeste peas toimub. Ilmselt sellele küsimusele jääbki vastus saamata. Vahetasime rehvi ära kuid homse autoremonditöökotta sõitmiseni peab auto hakkama saama vähemate poltidega kuna neid oli ka vargal kindlasti viite vaja.
Muretsesime, et kui auto sinna samasse kohta jätame, on hommikuks alles ainult esiismed. Seega parkisime nagu kuningakassid maja ette murule (jah, seal on ka varem pargitud).
Hea et jalutama läksime, muidu oleks Raimo selle toreda üllatuse saanud 5.50 hommikul tööle minnes...
Nii et juhtub ka siin.


Head ööd :)

Elu sigalas

Mainisin mõned postitused tagasi et meil on korterikaaslasteks inglasest ja prantslasest kaks põrsast.

Miks me nii pahad oleme? Siin paar näidet, otsustage ise kas oleme ülekohtused või mitte:

Esimene: jalanõudega toas käia on muidu okei.. oi kuidas ma ei saanud nende jalgadelt pilku ära kui nad nendega mööda tuba ringi trampisid. Lahe, nemad käivad koerakaka sees ja meie tassime selle endale paljajalu voodisse..

Teine: Mõned õhtud tagasi kui kell oli 1 öösel tundsin meie toas küüslaugu ja sibula praadimislõhnu. Need polnud mahedad, vaid sellised mis silmad kipitama võttis. Läksin vaatasin mis köögis toimub ja see prantslane praadis öösel, nagu lõhna järgi tundsin, küüslauku ja sibulaid. Vaatasin et ventikas ei töötanud ja elutuba oli ja vingu täis, palusin tal selle tööle panna ja küsisin, kas tihti teeb kell 1 öösel süüa. Ütles, et kui kõht on tühi siis teen. Palusin tal järgmine kord ventikas tööle ikka panna, et kõik toidulõhnad tulevad meile tuppa.

Kolmas: Meil oli Raimoga vaba päev ja ärgates sammusime köögi poole, et midagi süüa teha. Mis meid ees ootas polnud sugugi puhtad pinnad ja pestud nõud. Panni pidime nende eest ise ära pesema ja terve pliit oli puhastusainet täis kus oli üks koht ära puhastatud, et süüa saaks teha. Meie seda ei näppinud, las ise koristavad kui teevad.

Neljas: Küürisin köögipõranda läikima ja paari tunni pärast tegi prantslane süüa, ajades põrandale kõike paremat mida panni pealt saada oli.. raske enda järgi koristada?

Viies: täna poest tulles ja asju külmkappi pannes vaatasin et miks meie spordijook on nende riiulil ja kolmveerand joodud. Ma teadsin et mina pole seda lahti teinud ja Raimo ütles, et tema ka mitte. Mingi võõras kapsas oli meie juurikate sahtlis ja võõras piim meie riiulis. Mul viskas täiega üle, Raimo muidugi ütles et ma reageerisin natuke üle aga ma ei kavatsenud seda nii jätta. Nad olid mõlemad kodus ja mõtlesin et teen nendega väikese suhtluse. Raimo magas, kasutasin juhust. Ütlesin, et soovin nendega korraks mõned asjad läbi arutada. Nad olid mõlemad nous. Rääkisin, et need riiulid külmkapis on meie omad ja need nende omad. Meie oma asju nende riiulile ei pane ja vastupidi ning üksteise asju me ei söö, võttes välja pooliku spordijoogi pudeli. Selle peale kargas prantslane mulle ninna, et ''milles sa mind süüdistad, mine ütle oma mehele seda!!'' Ma ehmusin korralikult et selline reaktsioon sealt tuli ja ütlesin, et Raimo ei ole seda joonud, mina ka mitte, keegi ju pidi. Ta läks veel rohkem närvi, et ''me pole sellised inimesed'', seda ütles ka inglane, et nad pole sellised. Mina olen loll või ütlesin midagi valesti? Ei tohi sellistele asjadele tähelepanu pöörata?
Ütlesin, et ki nad kasutavad meie lõikelauda ja nuga siis palun pesku enda järgi ära, et meie ka neid kasutada saaksime. Inglane võttis seda rahulikult, ütles, et no worries jne aga prantslane läks leili, süüdlane ikka hakkab ennast kaitsma.
Okei see jutt sai räägitud aga ving jäi õhku mida on siiani tunda. Ilmselt nad kirjutavad enda blogisse, kui neil see on, et issssssand kellega me koos elame :D:D

Kõige lahedam asi juhtus täna õhtul kui tahtsime süüa teha. Näiteks see:

 

 

Selleks et saaks ise süüa teha, pidime kokku midagi kraamima. Me mõlemad leiame et see pole väga puhtust armastavate inimeste käitumine. Või mis teie arvate? Mida sellistega peale hakata? Mina ei hakka seda koristama ka, enda järgi pesime nõud ära, nemad tehku sama.

Kopp ees postitus

Olen tööl käinud nüüdseks 3,5 päeva. Poolik päev oli proovikas.
Saage tuttavaks, see on minu elu:

 Siin pildil on veel kõik ilus ja puhas, nõud pestud jne. Tavaliselt on see laud nõusid lookas täis, käru täiesti täis, teisel pool seina on samasugune kraanikauss mis nõusid täis. Ja mitte ainult nõusid vaid selliseid, kus on toit nii kõvasti nõude küljes kinni, et ennem peab neid 15 min leotama. Ilmselt tundun siin jutu järgi juba väga entusiastlik :D
Kuidas ma ennast tunnen? Sitemat tööd maamuna peal pole lihtsalt olemas. Ma pean ennast ikka väga tõsiselt sundima, et mitte poole päeva pealt ära minna. Kuid jonnakas nagu ma loomupoolest olen, teen endale siis jälle selgeks, et ma pole mingi allaandja ning iga ebameeldiv asi on millegi jaoks õppetund ja see sama jonnakus ongi mind elus edasi viinud. Jah, on küll iga asi millegi uue õppetund, see praegune töö näitab selgelt, et ärritumine ei vii kuskile.

Aga miks see töö nii nõme on? Sest ma olen printsess ja nõude pesemine on way out of my league :D
Ning saladuskatte all võin öelda, et meil kodus peseb nõusid üldsegi kõige parem mees maailmas, Raimo, kuna see on kodutöödest ainuke asi mida ma ei salli ja tema oma suure südamega võttis selle enda kanda. Jeeeeee :)
Nõme on veel selle pärast et ma ei kannata korralagedust ja töökohta kus pole reegleid. Mitte neid reegleid, et kellapealt peab jooksma aga meil pole koristusgraafikutki ja pluss kõike peab koguaeg küsima, pole midagi algusest peale selgeks tehtud. Jagan ühe teise kitchen handiga graafikut ehk kahepeale üks täiskoht ja sellega ei jõua kõike niimoodi ära koristada nagu toitlustuskohas olema peaks. Jääks ma sinna kauemaks, ma teeks kõik asjad seal ära.

See töö vajab harjumist ja pean oma standardid väga madalale laskma. Sellega polegi harjunud.
Ametlikult on mu ametinimetus kitchen hand, ehk pesen nõud, küürin põranda õhtul (mida on terve hektar), viin prügi välja-täna juba kamandasin kokkasid, miks mina pean raskeid kotte tassima, nii need tööülesanded vaikselt ära delegeeritud saavad ;)
Kuid igatahes ise ma selle koha vastu võtsin ja nüüd pean selles supis ujuma ka. Maksimum kuu aega on ainult veel (Janne sa suudad seda), siis saab traktorite peale.

Raimol on tööl kõik hästi, ta on hommikusöögis, ei saagi oma a la carte roogasid valmistada. Raske on tema jaoks hommikul väga vara ärkamine, ehk 5.40, tööpäev kestab 15.00ni kui varem töötas 10.30-23.00. Täiesti vastupidi graafik. Ja mul endal samamoodi, varem töötasin hommikul, nüüd õhtul.
Kui meil samal päeval tööpäev on, ei näegi me üksteist. peab sellega ära harjuma sest farmis on samamoodi.

Töökaaslased on ägedad aga no nad räägivad nii kiiresti, nagu kuuleksin esimest korda inglise keelt :D kolme sekundiga ütlevad neli lauset.
Raimo nime on hea hääldada-Reimou aga minu oma nad ei oska. Ma ei tea miks, ütlen neile silp-haaval ette aga kui tervet nime hääldavad, olen ikka Jonna :D
Ja nii pole ainult tööl vaid ükskõik kellega kes nime küsib. Raimoga asi selge, ma seletan ja seletan ja seletan ja seletan. Varsti hakkangi Jane või Jenna nime kasutama :D



Sain mure kurdetud, tsau :)

Kängurud ja koaalad

Ahhoi kamraadid, pole siia lausa 4 päeva kirjutanud ja juba on Facebooki postkast umbes kirjadest, et noh millal postitus tuleb.
Palun, siin see on. Seekord kirjutan natuke ühest rahvuspargist-loomaajast.
Otsustasime järgmine päev peale Regina lõpupidu minna koaalasid ja känguruid näppima minna kuna keegi kärsitu nimega Janne ei suutnud kuidagi ilma nendeta enam elada.
Kaalusime pikalt sest eelneva päeva peolised olid kõik megaväsinud aga kus sa sellega, loomad jooksevad ju muidu minema kui kohe neid ei näe.

Regina ja Lennard, nagu meie giidid ikka, viisid meid Caversham Wildlife parki. Jõusime sinna liiga hilja, et midagi põnevat veel näha kuid põhiatraktsioonid olid ju olemas-kängurud ja koaalad ;)

Huvitav miks paljudel on koaalade suhtes eriline tõmme, tahaks endale koduloomaks või niisama kaisutada või kasvõi korraks talle pai teha. Siin on põhjus:

Ta ongi reaalselt nii nunnu. Istusid järjest nagu kanamunad ja magasid. Üks laamendas okstega ka, ilmselt oli näljane, et nii palju energiat oli. Aga ei koaalad ei ole suure koera suurused nagu mina arvasin vaid nii väikesed et sülle mahuks ära :)


Kängurutega saime rohkem aega veeta, oli lausa aed kuhu sai minna ja neid sööta.
Need keda paitada sai, olid väikesed. maksimum puusani. Tulid kohe juurde ja nõudsid süüa, eriti ilusad olid valged kängurud.

Kurikuulsa Regina saime ka blogisse :) Muide kes vaatab et siin pildil mingi imelik asi toimub siis teage, et laps joob ema kukrust, te igavesed rõvedad inimesed :D


Lahe oli see et nad on täiega isekad. Otsa ei vaata kunagi, tulevad ainult söögi peale ja kui ei taha, lähevad lihtsalt minema.

Saab huvitav olema milline farmis meie perekonnas elav känguru Alex on, pereema sõnul pidi ta igavene bastard olema.

Ja siin veel üks nunnu pilt:

Kui läksime pargi täitsa taha nurka, olid aia taga palju suuremad kängurud ja nemad nalja ei mõistnud. Olid juba hoiakult agressiivsemad ja isekamad. Neid ei saanud ka paitada ja poleks julgenud ausalt öeldes süüa ka pakkuda, oleksid käe ilmselt otsast hammustanud.

Ostsin sealt kaks käsitööseepi ka, lõhnasid jumalikult, pidin ostma. Kui järgi proovin, annan teada kuidas on ja võite tellimused sisse anda :D

Ma pean siia lõppu ühe pildi lisama sest see poleks muidu üldse mina. Raimo tegi maailma kõige parema tiramisu koogi ja arvasin sellest niimoodi:





Igatahes sellega täna lõpetan. Kell on juba varsti 02:14 ja tunnen et olen koomas. Homme uus postitus :)

Indrek, töö ja korterikaaslased

Alustan sellest, et tahame Raimoga öelda aitäh Indrekule kuna tema tegi meie blogile nii ägeda logo ja aitab meid kujunduses kui soovime, nii et aitäh Indrek, selle pärast väärid mainimist ka postituse pealkirjas :) Muide kes tahab jahiga merele sõitma minna siis vaadake seda lehekülge ;)

Nagu paar postitust tagasi mainisin ei olnud mul veel tööd, Raimo sai Regina koha kokana senikauaks endale kui oktoobri keskel farmi lähme.
Mina jagasin enda CV ja maailma parima ülemuse poolt koostatud kaaskirja (aitäh Kaidi :) ) paljudesse kohtadesse kuid ühtegi vastust pole saanud. Otsisin just suunaga jaekaubanduse poole kuna olen seal ikkagi 8 aastat tegutsenud ja kogemuste pagas on üpris suur.
Zaras oleks mind kohe CV järgi vahetuse vanemaks võetud aga kuna olen Working Holiday Visaga siis ei saanud kaupluse juhataja seda teha. Nimelt saavad nad vastutavale ametile ainult Austraalia kodanikke võtta.
Arvan, et minuga pole kontakteerutud kuna kas tundun liiga järsk või lihtsalt klienditeenindaja kohale ülekvalifitseerunud ning arvatakse et see töökoht tüütab mind kiiresti ära ja nõuan suuremat vastutust või lähen minema.
Mõtlesin et teen CV ümber ja panen kõik tööd ainult klienditeenindja töödeks, et ehk siis veab aga sain täna endale juba töö. Lähen nõudepesijaks Raimoga samasse töökohta, juhheiiii. Ülilahe ajudeta töö, saan oma äratöötatud ajurakud taastatud :D 23$ on tunnis, lähen poole kohaga. Teise poole joonistan siin portreesid. Panin Eestlased Austraalias kommuuni kuulutuse ja hetkel on 7 kindlat soovijat kirjas.
Kuna selle blogi lugejaskonnas on ka inimesi keda mina ei tunne, siis siin on paar näidet mida ma teen:

Nii et kui loed seda Austraalias ja soovid tööd tellida, kirjuta mulle Facebooki .


Me pole veel enda TFN numbreid saanud millega saaks ametlikult tööle, homme helistame ja küsime telefoni teel. Nii pidi ka selle saama, postiga saadetakse hiljem.
Eurod vahetasime $ vastu Regina ja nendega koos elava paari Lauri ja Kadriga, nemad andsid $, meie kandsime eurid nende Eesti pandakontole. Nii ei pidanud vahendustasu maksma.

Homme helistame ka enda farmerile Riddicule ja uurime mis ajal täpselt minna saame, mis kaasa võtma peame (riided jne). Kusjuures mul tuli nüüd meelde, et Riddick küsis vestlusel et ega ma ei pelga meeste ees pissida :D kuna päev otsa on töö pöllul ja seal WC-sid ei ole, siis peab lagendikul asja ära ajama. Ütlesin et ah misasja, ma maanaine, eks ikka selle pärast et ta meid valiks, kuid eks näis mis seal saama hakkab :D
Mainisin paar postitust tagasi, et saime kodu kus elame koos paariga kus tüdruk on inglane, tüüp prantslane. Ma ei tea kas ma reageerin üle või tõesti ongi nii suur kultuuriline erinevus, et ahhetama paneb. Puhtusearmastajad nad igatahes ei ole. Esimene hommik kui neid nägin, kõndis tüüp välisjalanõudega toas ringi. Mõtlesin kohe, et okei ta on nende tossudega kuskil koerakakas käinud ja sopas astunud ja mina tassin paljajalu selle endale voodisse.. Mina pidin nende nõud ära pesema, et ise saaks enda omad kraanikaussi panna kuna see oli nende nõusid täis.. ei olnud võimalust nendega rääkida ka kuna nad alati olid kuskil või enda toas lukutaga.
Siis eile hommikul viskas ikka täiega kettasse kui ärkasime ja jälle oli kraanikauss nõusid täis, meie lõikelauda ja nuga oli kasutatud ning laud oli saiapuru täis. Ajas kopsu üle maksa küll kui pidin nende kasutatud panni pesema, et ise endale süüa teha.
Seda teame ka nüüd, et ütlus ''inglased on lärmakad'' vastabki tõele. Hommikul kell 9.30 ta naerab ja räägib nii kõvasti, üldse ei arvesta et meie magame. Me Raimoga käime kikivarvul ja sosistame et mitte nende und segada aga nad ei tule isegi selle loogilise asja peale, et võiks teisi austada.. Imelik.

Eile tekkis võimalus tüdrukuga rääkida aga ta oli purjakil ja sellest jutust poleks nii kui nii midagi välja tulnud. Better luck next time. Ma mõtlesin, et meie Raimoga oleme lohakad et jätame mõnikord riided laiali aga see mis siin toimub on täitsa level 9 juba. Loodan et lähiajal saame nende mõlemaga jutule ilma et nad peitu poeks või meie ära oleme.

Cheers :)

Bussijuhid ja vasakpoolne liiklus

Tere fännid :)

Kirjutan natuke kuidas erinevad Tallinna ja Perthi bussijuhid. Miks just selline teema? Sest Eestil on veel väga pikk tee minna, kohe saate aru miks.

Tüüpiline Tallinna bussijuhiga kontakt oleks selline, et parimal juhul saad midagi küsides tõesti abi, halvimal juhul ei pöörata sinu poole nägugi ja kui vähegi võimalus, tõmbab klaasi ette kui selleks on võimalus. On ka olukordi kus sinust aru ei saada või ei tahetagi mõista. Oleme kõik kuulnud juhtumitest kus keegi jääb ukse vahele, bussijuhid räuskavad jne.
Ma ei räägi siin kõikidest bussijuhtidest. Olen ise ka väga toredaid ja abivalmis juhte kohanud kes sõitjatest hoolivad. Parem mõned kui ühtegi. :)

Siin mõned korrad bussiga sõites on tekkinud tunne, et ausalt öeldes mis viga bussiga sõita kui kõik juhid sellised on. Eest uksest sisenedes öeldakse sulle alati tere, muide on väga ebaviisakas kui neid vastu ei tervita. Samamoodi bussilt väljudes peab alati ütlema ''thank you'' et bussijuht sind ilusti kohale sõidutas. Samamoodi mitte tänades vaadatakse sind kui matsi- nii kaasreisijad kui ka bussijuht. Bussides on viisakad plakatid kus kirjutatakse, et istet tuleb anda vanematele inimestele, rasedatele, väikeste lastega vanematele ning erivajadustega inimestele.
Toon huvitava näite: buss on nagu bussijuhi kodu ja inimesed on külalised. See on nagu kaubanduseski, tema pakub teenust. Bussijuhi kohustus on pakkuda klientidele võimalikult meeldiv sõidukogemus, et nad ka teinekord bussiga sõidaksid. Vapustav eks :)

Üks lahe seik mis meil Raimoga oli juhtus siis kui käisime uuest kodust Belmonti keskuses süüa ostmas ja pidime bussiga tagasi sõitma. Turistid nagu ikka, gps tööle ja tahtsime kodu lähedal olevas peatuses maha tulla. Aga bussile astudes peab ütlema bussijuhile mis peatuses maha minna tahad ja peab ka pileti ostma. Me peatust ei teadnud, ainult umbes tee nimetuse järgi oskasime midagi mainida. Bussijuht lubas meil tasuta sõita kuna ta ei osanud meid ise ka aidata. Istusime istmetele ja mõne peatuse pärast tuli bussijuht meie juurde ja täpsustas üle kus me ikkagi maha soovime minna. Kirjeldasime ja saime peatuse teada, ütles et hüüab meile kui meie peatus on. Loomulikult ta seda ka tegi ning bussist välja astudes tänasime. Teeb meele ikka heaks küll kui teadjamad inimesed aitavad, olgu kasvõi bussijuhid :)


Vasakpoolne liiklus: eile õhtul oli Regina vanas töökohas tema ärasaatmispidu kuna Lennardil ja Reginal saab varsti 2. aasta visa läbi. Läksime peole autoga ja kuna mina alkoholi ei joo siis kes oli kaine rool? Loomulikult Janne. Peale pidu oli vaja Lennard ja Regina kesklinna viia ning pärast ise Raimoga enda koju sõita. Teadsin et Austraalias on vasakpoolne liiklus ja esimesel õhtul siia saabudes oli hirmus küll kui Regina istus rooli taga mis oli paremal pool ja vahetas käike vasaku käega :D

Tüüpiline viga mis tehakse on see, et suunatule asemel pannakse kojamehed tööle kuna need kangid on täpselt vastupidi.
Ma tegin teisi vigu, näiteks tahtsin parema käega ukse seest käiku otsida, samamoodi otsisin vasaku käega käigukangi. Jube oli ainult siis kui Regina kõrval ütles, et kaldun teise ritta. Raske oli kuidagi joonte vahel autot hoida, imelik oli ise vasakul pool teed sõita. Muidugi ka ringteed. Õnneks õhtusel ajal liiklust polnud ja tegin nii nagu mul kergem-ilma suunatuleta. Ringidel on siin lahe reegel- ringile mines peab näitama paremat suunatuld (ka siis kui teed nt kolmandat väljasõitu) ja vasakut suunatuld siis kui ringilt välja sõidad. Mu meelest loogilisem.
Aga eile õhtul kordagi vastassuunda ei sõitnud (kuskil majade vahel väike tänav ei loe), mis isegi ütleksin et on ime, teades millise olematu suunatajuga ma olen :D

Raimo sai mõned päevad ennem mind autoga sõita proovida, eks harjumatu oli ka temale aga ma ei tea ühtegi asja millega ta kohe hakkama ei saaks, nii et sõitis nagu oleks aastaid siin autot omanud :)

Kodu otsimine

Läks terve nädal et endale kodu leida aga lõpuks saime õhkmadratsilt korralikule madratsile. Või noh mina, kes teab madratsitest kõike, võin öelda et käib kah :D Kuulutuse saime Gumtreest.
Kodu on meil Belmontis mis on kesklinnast bussiga max 10 minuti kaugusel ja Raimol on hea tööle käia-ainult paar bussipeatust vaja sõita.
Pool aastat tagasi ehitatud maja, koos oma vannitoa, jõusaali, sauna, basseini, kahe peoruumi ja mis peamine- piljardilauaga (loomulikult selle jaoks et kui meil üksteisest kopp ette viskab, on Raimol koht kuhu minna :D ) Maksame nädalas 350$, arved ja WiFi sees.
Elame koos ühe teise paariga-inglanna ja prantslasega keda pole veel oma silmaga näinud sest nad juba kell 8 magasid kui me sisse kolisime :)

Täpselt kolm pilti:

Aga muidugi sellise elamise leidmine ei käinud kergelt-vinguv Janne oma villis varvastega oli põhiprobleem. Tõsiselt ka, pole oma 24 eluaasta jooksul õppinud veast, et uusi jalanõusi ei tohi pikale jalutuskäigule jalga panna.
Kuid oli ka tube mis ühe või teise põhjuse pärast ei meeldinud ja tegelikult sai kontakteerutud umbes 20 pakkujaga kuid nendest reaalselt vast 7 võttis ühendust ja vaatamas käisime kuute. Enamus vastuseid mis saime oli ''sorry no couples'' nagu me oleks mingid sead või võtaks 20 elevandi suuruse koha. Ma ei tea miks paare ei taheta. Pakutakse küll double roomi aga ühele inimesele. Ma usun et me Raimoga kahekesi oleme palju tasakaalukamad ja täiskasvanulikumad kui osad noored üksi.

Aga see selleks. Ma räägiks parem kaks huvitavat kogemust kahe toa kohta mida vaatamas käisime.
Üks oli 38-aastane aussist pärit mees. Korterisse sisse astudes tervitas meid mõnus küüslauguhõng mis ulatus ka tuppa mis meid huvitas. Ta oli rõdu kinniseks ehitanud et korterile rohkem ruumi saada. Selle tõttu oli ta pannud pesumasina meie soovitud tuppa, kohta kus kunagi oli rõdu. Ma hakkasin kohe mõtlema, et okei lahe ta käiks meie toast läbi et oma pesu pesta, kuivama panna, ära korjata.. imelik. Ja muidugi kõhe tunne oleks temaga olnud koos korterit jagada kuna ta tekitas minus vähemalt ebamugavustunnet, oli kuidagi krampis nagu temal endal oleks ka ebamubag kui äkki peegeldas mind? Korter oli väga räämas ja ta küsis selle toa eest 285$, no way.

Teine omamoodi elamus oli see kui saabudes maja ette võttis meid vastu 80-aastane Hiina/Jaapani/Filipiinide vanaonu(ei saanud aru kust ta täpselt pärit on), ütles come come ja kutsus tuppa. Teine korrus oli pühendatud palvenurgaks kus olid küünlad, imevidinad mida meie ei mõistnud, hingemattev viirukilõhn(iseenesest mulle viirukid meeldivad aga seda oli natuke palju-maitse asi samas) ja üks naine kes raamat käes seljaga meie poole seisis. Ma tahtsin kohe öelda, hey how are you kuid miski mu sees ütles, et ole täiesti vait. See polnud selline tüüpiline kontakt mis sulle antakse kui Austraalias oled. Jõudes kolmandale korrusele kus oli see tuba mis meid huvitas, tuli ka too naine kohale, ta oli selle mehe elukaaslane. Raske oli nendega jutu peale saada või üldse midagi küsida sest nad oskasid inglise keelt tasemel 'you come, give money, we room you, yes today''. Olime Raimoga selle külastuse ajal üldse kummaliselt vaiksed. Muidu ikka uurisime mis ja kuidas. Ütlesime, et otsustame õhtul. Köögilaua juures võtsime viisakusest naise numbri, et helistada kas soovime tuba. Maja oli väga suur ja ilus kuid seal oleks kõhe elada, ilmselt oleksime ainult enda toas istunud ja poleks julgenud öösel pissilegi minna.
Saates meid ukseni, ütles see naine nagu kirsiks tordile, et ma olen ikka nii pretty ja mu poiss-sõber on ikka nii handsome, see oli kuidagi kohatu peale sellist suhtlust. Ma ei oskagi öelda mis selle külastuse nii imelikuks tegi. Ehk see, et me ei oodanud päris sellist külastust..

Kuidas läinud on ja niisama mula

Raimo käis täna Regina juures tööl, et ehk saab senikauaks sinna kokaks kui me oktoobri keskel või lõpus farmi traktoritega põldu kündma läheme. Ülla-ülla 10 minutit räägitud ja koht olemas. Homme on 3h proovipäev ja pühapäeval saab juba täispika tööpäeva kirja.

Mina käisin täna CVsid printimas, homme teen ennast ilusaks ja lähen manageridega rääkima, tahan kuskile kauplusesse teenindajaks kasvõi. Hea ajudeta töö :) Ilmselt ongi siin nii lihtsad tööd et mingi aeg peab suurema vastutusega ameti valima kuna lihtsusega võib ära harjuda ja ego pihta hakkab ka vast käima ;)
Käisime õhtul jõusaalis (siis kui teie oma lõunaid sõite) ja seal üks teenindaja Inglismaalt uuris kohe kust tuleme ja mis teeme. Mainisin et pole veel tööd, ei raatsi väga jõusaali peale aastase paketi raha raisata. Ütles, et ta naine on kuskil kaupluses juhataja, neil casual töötajaid alati vaja. Viin homme sellele tüübile CV ja pidi naisele edasi andma. Aga nende lubadused lubadusteks :) Räägin ikkagi mitmes kaupluses juhatajatega. Pole sita pealt riisutud, kuskile saan ikka töö. Restorani või baari tööle saada on siin naistel kerge aga seda tööd teeksin ma ainult siis kui tõesti häda majas. Ennem oleksin koristaja. See leti taga teenindamine pole üldse minu teema. Pirtsperse :D

Rääkides jõusaalist siis see kus käisime (AnyTime Fitness) oli väga imelik.. Mitte jõusaal otseselt aga riiete vahetamise-ja pesemisruumid just.. Unisex, ehk mehed ja naised samas ruumis aga üksi. Lähed vahetad seal riided, viskad spordikotti admini juurde riiulisse ja trenni. Pärast kui pessu minna tahad, võtad sealt koti ja lähed koos kotiga dushiruumi. Seal muidugi eraldi pink asjade jaoks ja vett sinna peale ei pritsi aga imelik minu jaoks ikkagi. Oma kappi isiklike asjade jaoks ei ole. Neid mõlemaid ruume oli ca 7tk, tekkis kohe mõte, et okei peale trenni peab järjekorras passima aga eksisin. Enamus tulevad trenniriietega kodust ja lähevad koju pesema ka. Aga siin pidid enamus jõusaale sellised olema. Kahtlane ikkagi, maksad üüratu raha ja raiskad kodus veel vett. Imelikud inimesed :D Hea oli see, et jõusaalis oli kraan vee jaoks, sai pudelit täita.

Oma elamist pole veel saanud. Keegi ei taha meid 1,5-2 kuuks. Kõik kuulutused Gumtrees ja 'Eestlased Perthis' facebooki kommuunis läbi tuulanud. Aga küll me selle leiame.

Eksisime täna Raimoga ära. Käisime poes ja kuna siin on keerulised kaubanduskeskused, eriti minusuguse ohmaka jaoks kes 20x sama teed käies ikka ära eksib, siis tegime kohale paar tiiru ikka peale. Ulme kui palju on siin ikka poode. Shoppajate paradiis.

Muide mis siin lahe on, on see et kui inimesed mööbli kodust välja viskavad, panevad nad selle tee äärde ja sealt võib täitsa korralikke asju leida. Seal on näiteks külmkappe, diivaneid, jalgrattaid, toole jne. Regina rääkis et ühed Eesti tüdrukud korjavadki niimoodi tänavatelt tasuta mööblit, renoveerivad ja müüvad maha. Taibukad neiud.

Muide siin on sellised imelikud varesed :D mõtlesin alguses et kuidas kõikidel kassidel jooksuaeg on. Siis sain aru, et need on hoopis varese moodi linnud kes kraaksuvad nagu jooksuajal kassid :D

Hetkel tsau :)

27h istumist ja asjajamised

Tuleb pikk postitus.

Alustan sellest miks me üldse Austraaliasse plaanisime tulla. Raimo tegelikult tahtis juba 2014 mais siia tulekut planeerima hakkata kuid saatus viis oma teed ja see plaan jäi ära. Mina tahtsin 3 aastat tagasi samuti siia tulla aga üksi ei julgenud (nüüd mõtlen et täitsa opakas).
Me olime aeg-ajalt selle peale mõelnud, et võiks tulla aga mul oli super töö, väga hea palk, super töökaaslased, Raimol samamoodi ja oma kodu.
Möödunud aastavahetusel sõprade pool olles tuli sinna ka sõber Taur kes just oli siit Eestisse tagasi lennanud. Mis meid mõtlema pani oli tema nö kadunud olek või isegi nukrus mis tema silmadest kiirgas. Ta innustas ikka väga, et me peaks Austraaliasse minema ja me ei kahetse seda kunagi.
Läksime koju ja mõtlesime, et issand kui tõesti see niimoodi inimest tagasi tulles mõjutab siis jääme küll millesti väga heast ilma kui seda võimalust ei kasuta. Natuke kaalusime varianti ja otsuse tegime juba sama öö.
Mis meid Eestis ees ootab? Sama töö? Sama palk? Samad inimesed? Sama sitt suusailm? Kõik oli olemas aga kas see ongi kõik mida elult tahaks? Vajasime muutust ja Austraalia tundus hetkel ideaalne valik. Alati saab tagasi minna aga seda võimalust varsti enam ei oleks.

27h lendusid ja ootamist.

Lennufirma oli Cathay Pacific. Mis nende puhul mulle meeldis oli see, et check-ini sai teha 48h ennem esimest lendu. Samamoodi sai teha ka Tallinki laevale aga 24h ennem sõitu. Seega check-ini järjekorras tund passimist jäi meil ära ja saime kohe jätkulendudel käsipagasi kontrolli minna ja lendu ootama. Ausalt öeldes polekski saanud seda järjekorras ootamist endale lubada kuna lendude vahed olid 2-4h ja lennud ikka hilinevad. Helsinkist Londonisse oli Finnair, teised lennud Pacific. Lennukid olid väga okeid. Teades mind et ma ei saa ühe koha peal kaua istuda kuna jalad lähevad rahutuks siis 27h jooksul ei tekkinud seda kordagi. Soovitus: tehke trenni ja venitamist ja küll te lennukis sobiva asendi leiate kuidas mugav olla on :D Söök oli ka okei, jäätist sai isegi :)
Hong Kongi lennujaam oli lahe. Hong Kongi peab kindlasti reisima minema. Juba lennujaamas ma vahtisime mägesid mis kohe lennujaama kõrval olid. Tundus põnev.
Ostsime lennujaamast süüa ja istekohta. Aga mida polnud-istekohti. Päriselt, mitte ühtegi, nii me istusimegi vaibale.

Ilmselt on see täiesti tavaline sest varsti oli kogu vaip sööjaid täis kuid meie jaoks kummaline.

Perthi jõudes ootasid meid lennujaamas pikad pikad järjekorrad ja Raimo täditütar Regina ja tema elukaaslane Lennart. Ma tahaks mõnele inimesele klienditeeninduskoolituse teha. Mis sest, et inimene on turvatöötaja aga inimlik suhtumine on must have.
Meil selles suhtes on hästi läinud, et Regina ja Lennart aitavad meid päris palju. Tegime ise Eestis olles ka palju eeltööd, uurisime välja mis ja kuidas kuid nad teavad kohe kiiresti asja ära lahendada. Nii et aitäh teile :)
Jõudsime Perthi 3nda öösel vastu 4ndat. Praegu oleme Regina ja Lennarti juures.

Asjaajamised.

Reedel kui ärkasime olid valmis omletid ja kohv, sellist teenindust me ei oodanud :) Regina oli oma usinate kätekestega meile hommikusöögi valmistanud.
Ajasime võimalikult kiiresti endid toast välja kuna tundus et suvi on kohal (1. september algas siin kevad). Me Raimoga rääkisime kui mõnus soe on, Regina lõdises. Kohalikud käisid saabaste ja sulejopedega :D
Kõigepealt läksime panka, avasime ühise pangakonto Raimoga. Otsustasime nii kuna leivad on niikuinii ühes kapis ja kui üks meist saab sponsorviisa siis on kergem tõestada, et me koos elame ja teine saab selle kaudu ka Austraaliasse jääda. Pangakonto avasime Commonwealth pangas. Seda saab teha ka ennem siia tulemist internetis. Samamoodi tegime kohaliku nö pensionifondi SuperAnnuationi, mille saame Austraalist lahkudes välja võtta. Seda maksab tööandja, mitte meie oma palgast. Kaardid saame kätte nädala jooksul. Teenindus oli sõbralik ja kiire. Kusjuures mulle meeldib et nad nii palju räägivad kuigi Regina ütleb et varsti on kopp nii ees :D

Raimole tõi Regina juba lennujaama telefonikaardi, mulle ostsime reedel. Valisime Telstra kaardi, mitte lepingu. Kui raha saab otsa kaardilt, laeme juurde. On normaalne, et 40aud kuus on arve. Oleneb palju internetti kasutad kuna internet on hinna sees.

Vahepeal näitas Regina mõnda kohta. Elame kesklinnast paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Vaade Kings Parkist kesklinnale.

Kui Raimo piljardisaalis lammutab või tööl on, lähen sinna parki raudselt raamatuid lugema. Täielik rahulolu koht :)

Ja siin on nii lahedad puud!

Koju tulles tegime TFN numbri millega tööandja üldse meid tööle saab võtta. Tegime selle internetis.
Kätte saame selle 2 nädala jooksul.

Reedel leidis Raimo Eestlased Austraalias kommuunist töökuulutuse kus otsiti paari oktoobri keskelt farmi traktorite peale tööle. Haarasime kohe härjal sarvist ja saatsime kirja, et ei joo, ei suitseta, ei karda käsi mustaks teha jne. Kohe tuli vastus kutilt kes seal ennem töötas ja saime laupäeva hommikuks vestluse aja kirja. Läksime kohale ja seal olid farmi omanik, tema naine ja seal töötanud Eesti paar. Vestlus oli väga lahe, vahetu ja sõbralik. Ma sain aru et farmi omanik Murray vaatas mind väga kaaluva pilguga kuna minu välimus ei ütle väga et ma olen nõus sitta rookima või veel vähem traktoriga sõitma (punased küüned, viisakalt riides) :D Sain sellest kohe aru ja kommenteerisin, et ärge mu välimusest valesti aru saage, ma olen maatööd teinud küll ja küll. Raimo oli neil kohe purgis, sain aru et tema neile meeldis.
Väga lahedad olid need farmerid. Farmeri naine Raelene oli hea jutuga, ütles et neil on koduloomaks känguru Max kes külaliste saabudes alati korvpalli trukkima hakkab :D Ma sain temaga kohe sina peale :) Muidugi Murray pidi meid hirmutama ka. Ütles, et kui mao käest hammustada saame ei tohi liigutada muidu läheb mürk kiiresti kehas edasi. Ise ei tohi abi järgi joosta vaid peab kellegi teise kutsuma. Kui kohe arstiabi ei saa, sured ära. Vot kui tore :) Rääkis et just eelmine nädal oli keegi maohammustuse tõttu ära surnud..
See selleks.
Pidime saama hiljemalt pühapäeva hommikuks vastuse kas meid valiti või mitte kuna 4 paari vahel oli neil vaja otsus langetada. Ja oh seda rõõmu kui Murray helistas peale kõiki vestlusi Raimole ja ütles, et you got the job!!!! :)
Kuid senikauaks otsime ajutise töö. Raimo ilmselt kokana ja mina vaatan mis teen :D

Täna on pühapäev, tegime natuke CVsid ümber, uurime ajutisi töid, käime poes, endale eraldi elukohta vaatamas ning pärast jõusaali. AnyTime fitness on avatud 24/7 ;)

Cheers :)

Algus-vajalikud toimingud ennem siia tulekut

Nonii mu andunud fännid. Suure huvi tõttu olen KOHUSTATUD blogi pidama kuna ilma selleta Eestisse tagasi tulles oodatakse mind ilmselt nugadega lennujaamas või sadamas :D
Seega, kõik see info mis siia postitan on teile, et saaksite hingerahus elada. Kui keegi mõtleb kes siin kirjutab siis see on Janne. Raimo töö on süüa teha nagu ikka :D (muide hetkel valmivadki pannkoogid) ;).

On võimalik et keegi saab siit vajalikku infot - selle üle on ainult hea meel :)
Selle pärast kirjutan kõik nii puust ja punaseks, et võimalikult vähe küsimusi tuleks. Meil ka elud kergemad, ei pea miljonile inimesele sama juttu over and over again rääkima. Võimalik et mõne asja kohta valetan kuna oleme ka alles värsked saabujad siin kängurutemaal.

Ilma pikema jututa:
Viisa: oleme siin  Working Holiday Visa (417) ga nagu enamus kes siin on pikemalt käinud. maksis 440audi mis märtsis 2015 oli üle 300euri, kui printida avaldus PDFina, maksab 80audi rohkem. Esmaspäeval tegime avalduse, kätte saime viisa reedel, ehk 5 päevaga. Reede hommikul pidi kopsuröntgeni ka tegema. Kõik oli väga kerge-juhised järgmisteks sammudeks olid kõik olemas ja arusaadavad.

Lennupiletid: leidsime esimesel katsetusel Bookinghouseist . Marsruut oli Tallinnast Helsinkisse laevaga (4eur, käpp sees), lennud Helsinki-London, London-Hong Kong, Hong-Kong-Perth. Lennud olid kokku 27tundi. Piletid ühele inimesele 550euri. Ooteajad lendude vahel olid 2-4h.

Reisikindlustus: tegime augustis alles koos pagasi ja lennutõrkega StudentTouris .Maksma läks kokku pool aastat umbes 500eur.
Ehk kulutused kokku olid kahe peale ca 2300euri.

Pool aastat oli rahu majas, augustis hakkasid ettevalmistused siia tulemiseks. Peod, palju pisaraid ja kallistusi :)